Aivar Kivisiv – Kolmas vabadussõda (2012)

Päris painajalik tellis sellest, milline võiks olla Eesti nüüdisaegne kodusõda, mida agaralt mahitab üks naaberriik ja kuidas reageerivad sellele energianäljas suurriigid. Kui raamatu esimene veerand kirjeldab sajandi alguse Eesti majanduse ülevõtmise katseid ning aprillirahutuste toimumist ja tagamaid, siis ülejäänud raamat illustreerib värve kokku hoidmata seda, kuidas 2012. a septembris puhkes kodusõda – Gazprom ehitab Tallinna lahes Nord Streami ning oma kurikavalatel turvakaalutlustel blokeeritakse sõjalaevadega Eesti sadamad (muuhulgas uputatakse “õnnetusega” Paldiski lahte kaks väikest tankerit, et NATO laevad ei saaks vajadusel sadamasse purjetada) ning peale koolides eestikeelse õppe pealesundimist jms lahvatab viimaks leek ehk Ida-Virumaa kuulutab end autonoomseks piirkonnaks (a la Transnistria), kaitsmaks venelasi EV rõhuvate seaduste ja diskrimineeerimise eest. Venemaa eriteenistused on siin juba pikemalt mässu valmistanud, ning nüüd saadetakse siia massiliselt organisaatoreid, eriväelasi ja sõjavarustust – eesmärgiks sõbralikuma valitsuse pukki upitamine (omaette teema on Läti, mis ongi selleks ajaks selline nukuvabariik, Venemaa käepikendus Euroopa Liidus). Eesti julgeolek ei istu käed rüpes ja püüab seda takistada, ent massi vastu ei saa, ning saatuslikud sündmused üha rohkem või vähem eskaleeruvad (õnneks toimub osaline reservistide teenistusse kutsumine, ametivõimud arvestavad, et asjad võivad väga tuksi minna). Üheks kurjajuureks on roheliste vormidega munitsipaalpolitsei nii Tallinnas kui Ida-Virumaal, peale selleks moodustatakse mitmeid vabatahtlike relvaüksusi (ärksamad osalejad on tüüpiliselt neljakümnendates heas vormis mehed). Toimuvad niisamuti poliitilised mõrvad, et kõik Ida-Virumaa vallad toetaksid autonoomia ideed.

Mässukorraldajad leiavad, et parim viis muukeelse (raamatus on küll vaid juttu venelastest) elanikkonna tõeliseks ülesraputamiseks on võimalikult rohkearvulised tsiviilohvrid omade hulgas (mis võimaldaks Venemaal üha ägedamalt ja ultimatiivsemalt reageerida ning kaasmaalaste kaitseks näiteks rahuvalvejõud sisse saata), ja nii lähebki – Jõhvis organiseeritakse suur meeleavaldus, mille haripunktis avab kogunejate pihta tule kaitseliitlaste vormides mehed (kes on tegelt piiritagused saboteerijad), mille tagajärjel hukkuvad paarkümmend inimest. Vihapurse ja rahvusvaheline piinlikkus on määratu, ning mis veel hullem – relvastatud mässulised vallutavad mitmeid Eesti Energia alajaamu, millega saaks kõvasti elektrit kinni hoida (politsei eriüksused ja kaitseliitlased vallutavad need veriste intsidentidega tagasi). Järgnevalt kutsutakse kokku meeleavaldus Tallinna, kus siis nõudeks valitsuse väljavahetamine (kui õieti mõistsin, siis on peaministriks Aaviksoo (lk 272)), autonoomia, Kaitseliidu laialisaatmine, nullkodakondsus, kaks riigikeelt jms – uue valitsuse moodustaks Keskerakond koostöös Ida-Virumaa liidritega.

Tegelikult on plaan massiga (meeleavaldusele kogunebki 25000-30000 inimest, kes nõuavad Savisaare võimule tõstmist) Toompead rünnata, kus peab erakorralist istungit Riigikogu; ja vajadusel tulirelvadega võimukants vallutada ning sundida Riigikogu õigesti hääletama. Eesti jõustruktuurid on agressiooniks valmis ja õhtu pimenedes puhkebki Toompeal konkreetne lahingutegevus – kohalik (amfetamiinilaksuga) kahuriliha saadetakse kaitseliitlaste ja politsei vastu ning nende kannul püüavad kodanikeks maskeerunud vene eriväelased olukorda enda kasuks pöörata. Peale väga ohvriterohket lahingut kihutab soomusmasinatel kohale Scoutspataljon, mis purustab mässajate jõu, lossikaitsjad olid juba tõepoolest alla jäämas. Aga ega tulevahetused Toompeaga piirdu, püütakse vallutada mitmeid ministeeriume ja muidugi vanalinna rüüstamine (see küll valikuliselt – kui sul mingi georgi rist uksel, siis seda asutust ei puututa); Koplis üritatakse luua dessandile tugiala (Prantsusmaalt ostetud Mistral hulbib Tallinna lahel) ning hiljem taganevad Katleri kanti osad relvastatud mässajad. Ohvrite arv on nagu üpris kujuteldamatu. Järgmisel varahommikul ületavad Narva jõe Vene regulaarväed, eesmärgiks kaasmaalasi kaitsta (Toompea lahingu ajal langes Narva kant üleüldse separatistide võimu alla). Neid võtavad Sinimägede liini kaitsepositsioonidel vastu eesti kaitseväelased, jõe ääres on tulejuhtideks osavad luurajatest kaitseliitlased, tänu neile saab Venemaa mitu modernset sõjamasinat juba peale jõe ületamist seal rivist välja lüüa.

Õnneks on olemas NATO kindralid, kes ei kõhkle liitlasriiki sõjaliselt toetamast (vastupidiselt poliitikutele jne), ning mõned päevad enne täiemahulise konflikti puhkemist on saadetud Hiiumaa lähedale briti lennukikandja ja varustuslaev ning küllaltki agressiivse õhuturbega nurjatakse venelaste dessant Tallinna piirkonda; üleüldse hakkavad nüüd saabuma Ämarisse lennukitega Euroopas baseeruvad USA merejalaväelased, kes hakkavad peale kiiret grupeerumist liikuma Sinimägede poole, mille tagajärjeks on sealse lahingutegevuse vaibumine – ei Venemaa ega USA taha astuda otsesesse relvakonflikti. Ehk siis järgnevalt sõlmitakse päeva jooksul Brüsselis rahu, mille tagajärjel lahkuvad Vene väed Eesti aladelt järgmise kümne päeva jooksul ning Ida-Virumaa jääb pooleks aastaks NATO rahuvalvajate turvata, see ühtlasi võimaldab rahulolematutel Eestist lahkuda. Et siis lühidalt selline kokkuvõte.

Raamat pole miskisugune lihtlabane actionromaan või thriller ning Kivisik ei hiilga just kirjanduslikkusega, lisaks on tekst vormistatud üpris tihedalt ja täis kõiksugu arutlusi (nojah, alljärgnevad tsitaadid on vast naiivsevõitu näited) – ehk tegemist pole öökapiraamatu vms. Tegevusele on mitmeid vaatepunkte – nii kangelaslikelt kaitseliitlastelt, asjalikust valitsusest, pahatahtlikest mässuõhutajatest kui ka tavalistest Tallinna ja Narva peredest. Selgelt negatiivsed on mässuorganisaatorid nii Venemaalt kui Eestist, kellele vastukaaluks on Narva venelaste perekond, kes ühelt poolt toetab autonoomianõudmisi, teiselt poolt saavad aru – Eestis on parem elu kui piiri taga. Perepoeg mõistab peale Toompea ründamist surmavalt haavatuna, et neid, venelasi, on ära kasutatud nende endi suguvendade poolt, nad on vaid etturid suurvõimu mängudes.

“Anatoli alustas sõnumit emale: “Kallis ema, anna mulle andeks, et ma su soovitusi ei kuulanud. Sinu kardetud sõda ja verevalamine on alanud. Minu argus ja otsustamatus tähtsatel hetkedel on toonud mind siia Toompea lossi. Ma laman siin ühe ruumi põrandal ja minu ümber on palju juba surnud Narva poisse, keda ka Anastassia peaks tundma. Mul on sääres jube haav granaadikillust ja ma olen kaotanud palju verd. Mul on hirm ja jõud hakkab otsa saama. Ma loen seda sõnumit ühe kaitseliitlase telefoni, kes võib olla minu vigastuste otsene tekitaja, aga teisalt on mind siiani vastavalt oma võimalustele elus hoidnud. Kui arstiabi jõuab minuni ruttu, siis on mul veel lootust teid näha. Kui ei, siis on need minu viimased sõnad teile. Hoiatage kõiki tuttavaid inimesi, Venemaa võimumehed ja autonoomia aktivistid ei hooli absoluutselt inimelust. Meie, kohalikud lihtsad venelased, oleme nende jaoks ainult kahuriliha. Me oleme nupud mängus, mis ei ole meie mäng. Selles mängus ei ole Eestis võitjaid. Ma palun veel kord andeks. Viimane soov, kui ma siit eluga ei pääse. Matke mind vaikselt. Ei mingit televisiooni. Ei mingit jutumärkides kangelaste ühismatust. Me ei ole kangelased, me oleme suure masinavärgi ohvrid. Ma ei taha ka pärast oma surma kütta üles inimesi tooma uusi mõttetuid ohvreid.”” (lk 380)

Omaette ooper, et autor on kasutanud tekstis tuntud nimedega tegelasi (“kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski”), ehk olnuks korrektsem nimesid muuta. No igatahes oleks praegu piinlik Savisaare või Rebase nahas olla; omamoodi tänavakangelane on Kruusimägi ja rahvuslikuks ingliks Brüsselis asjatlev Kelam. Huvi pärast sai tehtud nimekiri rohkem või vähem tekstis esinevatest... tegijatest (enamus neist esineb siiski vaid esimesel sajal leheküljel):

Jaak Aaviksoo, Andrus Ansip, Siim Kallas, Tunne Kelam, Dmitri Klenski, Tarmo Kruusimäe, Toomas Kümmel, Mart Laar, Dmitri Linter, Tiit Madisson, Kristiina Ojuland, Ivari Padar, Urve Palo, Jüri Pihl, Koit Pikaro, Vladimir Putin, Kalev Rebane, Maksim Reva, Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Ain Sepik, Mihhail Stalnuhhin, Olari Taal, Indrek Tarand, Tiit Vähi

Eks miskitmoodi saab kirjastustest aru, kes seda raamatut avasüli avaldama ei tõtanud (nagu on mainitud raamatu kaanetutvustusel) – tekst on terav ja provokatiivne ja samas kirjanduslikkusest mitte just särav. Üpris karmid on kodusõja stseenid, nii Toompea kui muudes lahingutes notitakse ikka sadu ja kümneid inimesi. Ning väikestviisi pogrommid Ida-Virumaa eestlaste kallal. Samas ei saa öelda, et tekst on marurahvuslik, pigem nö kaitsetahet sütitav. Või kes teab. Eesti aluseks on Kaitseliit ja intelligents oma tolerantsusega on liialt järeleandlik. Vaenlane ei maga, vandenõuteooriad niisamuti. Ja miks ikkagi on pealkirjas kolmas vabadussõda? Varasemast on teada nagu one and only Vabadussõda.

“Ain Troll surus lahkudes Verner Puhmi kätt ja ütles: “Meeldiv oli sinuga kohtuda. Nii isamaalist keskerakondlast ei ole ma enne kohanud. Mulle tundub, et sa oled kaitseliitlasena tõeline Eesti patrioot. Kurat, aga ikkagi ma ei tahaks sinuga luurele minna. See on minu kui reservohvitseri isiklik arvamus. Ära pane pahaks, aga selline tunne mul on. Ja tead, miks.”
Ain surus endiselt Verneri kätt ja vaatas talle sügavalt silma, pidas pausi ja jätkas: “Sellepärast, et sa ei ole suutnud oma hirme ja kartusi maha suruda ega ei ole siiamaani suutnud Keskerakonnast lahkuda. Sa võid ühel hetkel, hoolimata oma mõttelaadist ja selgetest arusaamadest, olla manipuleeritav. Anna andeks, kui ma sind solvasin, aga ma olen harjunud avameelselt oma arvamust avaldama.”
“Saan aru. Andres ütles mulle umbes sama viis aastat tagasi. tõsi, mitte nii otseselt ja karmilt nagu sina. Siis ma lubasin selle üle mõelda, nüüd ma teen selle asja teoks. Keskerakonna tänaste väljaütlemiste taustal ei tundu ma oma üksuse võitlejate ees veenvana ja seda ei tohi olla. Kompaniiülem peab olema võitlejatele igas mõttes eeskujuks. Aitäh, sõbrad, et aitasite mul meelekindlust leida.”” (lk 134)

militaarnet
ulmekirjanduse baas