Juha Vuorinen – Pigimust seiklus (2012)

Reklaam lubab raju krimiparoodiat, aga tegelikult on tegu Vuorineni vast täiskasvanulikuma tekstiga (või tõesti, õigupoolest pole ma suurt tuttav skandinaavia nüüdiskrimkadega, ehk pila selle “sügavuse” üle?) – peategelane on joomisest ja trallitamisest loobunud keskealine mees (Wallander?), kel katkised isasuhted lahus kasvanud tütrega ning tärkamas tõsine armumine vormika ihara ja targa kõrtsipidajannaga. Peategelase vestlused tütre ja võimaliku armsamaga on ikka hämmastavalt erinev Vuorineni staarloome võttestikuga, pole mingit joogist krabamist ega macholällamist, inimesed lausa... suhtlevad mõtestatult; seksiga on üldse nii, et... seda on, aga... kuidas ja kellega? No muidugi on siin samuti küllaga kõiksugu kepi- ja sitanalju, maitsetut või löövat, rämedat ja totakat, aga see ei ole nii ummistavalt-lämmatavalt esiplaanil. Kui raamatuga midagi enam kripeldama jääb, siis põnevusloo lahendus, mis paneb puhtalt õlgu kehitama, küllap oli autoril raske juttu kokku võtta (ehk hoopis soov eriti segast panna?). Või noh, ikkagi puhtalt skandinaavia krimikirjanduse paroodia, mida ei jaga lahti hammustada? Kes teab.

Aga jah, lugu umbes selline, et isepäine sportlik uksehoidja palgatakse hämara advokaadibüroo poolt üht tüüpi otsima, kellele rikkurist sugulane tahab pärandust jätta. Otsitav tüüp on tugeva kiiksuga, küll on tal probleeme hügieeniga, küll kasvab tal kodus inimarmastajast pervert-taim, küll tegeleb ta astroloogiaga või siis hoopis segab end allmaailma asjadesse, seda Soomest Brasiiliani. Häda kui palju, uksehoidja ei taba tüüpi kuidagi, et päranditaotlusele allkirja saada. Kahtlust äratab seegi, et honorar mainitud tegevuse eest on kahtlaselt suur ja... uksehoidja pilt on tüübi korteris külmkapile kinnitatud. Mis tegelikult toimub? Nojah, tegelikult satutakse kõiksugu kiiksuga olukordadesse, kus peategelasel muudkui oksemaik suus möllamas jne jne.