Üpris õõvastav lugudepõimik kahest
noorest ambitsioonikast arstist, kes tegelevad laipade elustamisega.
Mis ei kulge just rahumeelselt (sest autoriks on see Lovecraft).
Nimelt on üks noor taibukas arst avastanud mooduse teha vedelikku,
mis laibale nö elu sisse puhub. Aga et saada võimalikult
intelligentse käitumisega elluäratut, oleks vaja värskelt lahkunut
– kel pole siis ajurakud hävinenud jne. Nojah, vastavate laipade
kogumine ei ole just seaduslik ning taga hullemaks, nii mõnigi
braindead katsealune pääseb vallale ja kohe laia ilma jõhkrutsema
(või kaob kui tina tuhka). Ajapikku tulevad käiku juba finessid –
kuidas elustada peata keha jms. Nagu ikka, ei lõpe sellised
tegevused üleüldse meeldivalt.
“Kasutades ära korralagedust õppetöös ja kohalikus tervisekorralduses, õnnestus tal ühel ööl üks äsjasurnu salaja ülikooli lahkamiskambrisse toimetada ja minu juuresolekul süstis ta sellesse uue koostisega elustit. Surnu avaski silmad, kuid jäi üksnes lage põrnitsema, ning langes siis tardumusse, millest teda oli võimatu toibutada. West leidis, et laip polnud piisavalt värske – kuum suveõhk ei tee surnukehadele mitte head. Korjust ahjus ära põletades oleksime äärepealt vahele jäänud ja West otsustas, et ei hakka enam kolledži laboratooriumi nii hulljulgelt ära kasutama.” (lk 49)
“Keelanud mul laipa puudutada, süstis ta esmalt midagi randmesse peaaegu samas kohas, kust tema nõel oli balsameerimisvahendit süstides ihusse tunginud. Tema sõnul pidi see säilitusaine neutraliseerima ja organismi normaalsesse lõdvestumisseisundisse viima, et hiljem süstitav elusti saaks segamatult mõjuda. Veidi aja pärast, kui surnud jäsemeis toimus ilmselt mingi muutus ja neid haaras nõrk vabin, vajustas West ägedalt tõmblevale näole padjataolise eseme ega võtnud seda ära enne, kui laip oli liikumatu ning valmis meie elustuskatseks.” (lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar