Karen Orlau – Vamp ja vaskraha (Mardus 1/1999)

Vampiirilugu, mis annab selge teadmise, miks on just noorel naisel kasulik vampiiriks olla – sa saad end pimedatel tänavatel turvaliselt tunda, ja see on muidugi mõnus fiiling. Lugu siis selline, kus värske vampiirineiu tunneb öises linnas endast rõõmu – tal on jõudu, tal on teravust, ta on eriline. Pimedus on midagi muud kui muidu. Kui korraga satub kokku ühe elurõõmsa komberdava memmega, kes palub end kodu juurde saata. Neid nõustub vastumeelselt teda koduteel toetama – aga midagi on nagu valesti, memm pole nagu õige memm, miskit kummalist vilksatab temas. Jõutakse memme juurde ning ootamatult surub see neiule pihku keti vaskrahaga, neid saab sellest kui panniga pähe. Ja toimub muutus! Neiu tunneb end taas inimesena, hoolib jällegi inimkonnast ning vere maitse ei hulluta. Aga häda ei hüüa tulles – pimedas pargis varitseb teda ilge pätikamp ning neiu avastab, et vampiirpowerita on ta üks nõrk inimloom. Ja püüab meeleheitlikult põgeneda pätikamba eest, ent park on hoolikalt suletud territoorium ja kamba eest pääsu pole. Viimases hädas meenub kaelas rippuv vaskrahaga kett ja ta rebib selle hopsti kaelast. Taas muutus! Mis sellele järgnes, jääb seletamatuks ka kogenud politseiuurijatele.

Pole just Orlau tugevamate lugude hulka kuuluv tekst, pigem selline õhinapõhine lõbustav katsetus.

ulmekirjanduse baas