Njalli saaga

„Njalli saaga“ on kirja pandud umbes seitse- kaheksasada aasta tagasi. Kirjapaneku aluseks on olnud rahva teadmine paarsada aastat varem toimunust. Jutu tegevus toimub suures osas muistses Islandis ja jutt ise on väga oluline Islandi kultuuri mälestusmärk.

Eesti keeles avaldati saaga 2001ndal aastal Arvo Alase tõlkes. Selle avaldamine on olnud oluline sündmus ja siiamaani räägitakse sellest kui olulisest verstapostist (mille?) teel – igatahes väga tähtis...

On alust arvata, et „Njalli saaga“ kuulub kohustusliku kirjanduse hulka (sisukokkuvõtted annaabi netikeskkonnas ja minu raamatukogust laenutatud eksemplaris olevad ääremärkused). Ma ei tea, mis klassis ja mis aines (kirjandus või ajalugu) see kohustuslik olla võiks.

„Sel aastal olen ma „Njalli saagat“ lugenud kõigest ühe korra“ ütleb tõlkija oma saatetekstis ja seda lauset muudkui tsiteeritakse.

Mina olen „Njalli saagat“ lugenud (vist) viis korda, see teeb umbes korra kahe aasta jooksul. Mulle ei ole see miskine eriline maailmakultuuri mälestusmärk, mida taas kummardamas käia, ega suguvõsa ammuste liikmete lugu (nagu see paljude islandlaste jaoks ilmselt on). Mina saan kirjandus(lugemis)elamuse.

Elamuse sellest loost, sellest kuidas ta just täpselt kirja on pandud.

Ja kui mina siis guugeldan Njalli saagat, siis leian vaid ühe lugemiselamuse (http://thesystemisevil.wordpress.com/2011/04/02/brennu-njals-saga-i-hnotskurn/).

Seda tundub vähe olevat. Seda tundub häbematult vähe olevat. Seda enam, et leitud lugemiselamus pole lugemiselamuste kogus, vaid muu eluolulise (blogi)pudipadi hulgas olemas.

Seda tundub vähe olevat, seda enam, et just lugemiselamustele pühendatut on Eesti keelses netis päris suur hulk.

Suhtun (peaaegu) mõistvalt „Njalli saaga“ puudumisse Ulmekirjanduse BAASis, ehkki ulmehuviliste jaoks võiks ja peaks see tekst olema oluline – ikkagi teatud liiki ulme (fantasy?) üks suurtest eeskujutekstidest (vist piisab Tolkieni nimetamisest). Mõistev suhtumine tuleneb kahest asjaolust: a) teemafoorumis lihtsalt peab kusagile piiri tõmbama ja b) ulmefännide suhe taolist (fantasty?) liiki juttudesse on küllalt vastuloluline (Sõrmuse loo hinnete hulgas kohtab ka kahtesid ja kolmi).

Samas, ettekuulutused ja needused ja muu taoline on jutus ju olemas ja palju võitlust kah. Ilmselt on mitteulme olemise juures oluline loo suur vanus ja mitte-kuulumine konkreetse inimese väljamõeldiste hulka (hämmeldunud õlakehitus).

Nii et täidan siin lihtsalt lünka – juhin tähelepanu huvitavale, haaravale ja omanäolisele raamatule.

„Njalli saagat“ on võimalik lugeda ka ilma (kultuuri)ajaloolise slepita – kordagi mõtlemata tähenduste tähendustele ja tajumata seoste ämblikuvõrku kümnetesse suundadesse. Ma suudan ette kujutada küll valge lehena raamatule lähenevat ja lugemise käigus vaimustusest õhkavat isikut – asi see sellist inimest välja mõelda ei ole, ma ise kah ju välja mõeldud!

Aga ... minu vaimustus on (vähemalt mingil määral) seotud kujutlusega „tegelikust“ viikingimaailmast, kuhu minul on selle raamatu abil kerge sisse elada.

Ma kohe ei salli dokfilme. Õigem oleks mitte öelda „ei salli“, pigem on õige „ma kardan“. Ma kardan seda, et ma lasen oma tunded vallale, et ma lasen ennast mõjutada doki tegijate tehnilistest oskustest ja hakkangi uskuma valet – näidatavate episoodide valik, montaaži-iseärasused ja muu taoline loovad maailmapilti. See maailmapilt on ühesuunaline, (kallutatud) otsustus hea ja halva kohta. Kellegi ohver või eeskuju olemine ei ole mitte minu otsustus, vaid doki autori otsustus. Ideed määritakse pähe. Iga näidatava üksikjuhtumi taga on üldistus – sellised need inimesed on, selline see ühiskond on... Reeglina on need inimesed head ja mõistetavad ja see ühiskond kuri ja ebaõiglane.

(Ja maailma saaks õiglasemaks kui neile inimestele oma raha ära andaJ)

„Njalli saaga“ on dokumentaaljutustus. Väga filmilik dokumentaljutustus. Varjatud autoripositsiooniga dokumentaaljutustus.

Lugu on kirjutatud selge autori poolt, kes on uurinud erinevatest allikatest loo kohta ja annab nüüd  teada saadut võimalikult täpselt edasi. On asju, mida ta ei ole teada saanud ja nende kohta ta oletusi ei tee, ütlebki vaid näiteks, et „nad rääkisid kaua omavahel“, kuid mitte seda, mida nad rääkisid. Ei ühtki oletust räägitu teemadegi kohta ja sellega saavutab oma loo usaldatavuse tõusu – las lugeja teeb oletusi, kui tahab.

On asju, mida ta on teada saanud ja mis justkui ei sobi tekkivasse tervikusse ja neid ta muutma ei hakka. Hea inimene teeb kurja ja halb inimene teeb head – mõnikord ei teagi, kas meelega või kogemata – väga eluline ju!

Jutu päriselule tuginevuse mulje saavutatakse kohati tüütu kõrvaltegelaste täpsusega. Võin ju endamisi mõelda, misjaoks mulle kõrvaltegelase isa ja vanaisa ja ema, aga nende korduva esitusega saavutatakse just see efekt – nad on olemas (olnud) ja nad on reaalsed inimesed (olnud). Samamoodi töötab korduv kõrvaltegelaste jutust välja juhatamine – „rohkem temast selles saagas juttu ei tule“ – korduv meeldetuletus selle inimese päris olemise kohta, ta tegutseb ja tunneb edasi, kuigi sellest saagast väljapool. Tema elus olulised asjad võivad olla hoopis mujal ja siin mainimata – aga meie jutustame just seda lugu! Ja see lugu on päris inimestest ja päris inimestega.

Ja see vaid teadaolevast loo kirjutamise aeg osutub kummaliseks ringiks – väga tänapäevase ja moodsa null-stiilina (ma ei ole kindel, kas see on siin õige sõna) mõjub igasugustest tundelulistest sisekaemustest loobumine – kirjeldatakse ainult seda, mida kõrvaltvaataja saab näha ja/või kuulda (oletused jäävad lugejale). Samas väga filmilik. Kui jutt on tegelaste tunnetest, siis on seda vaid niipalju, kui nad seda ise sõnaliselt on väljendanud.

Mulle mõjub samamoodi reaalelulisust rõhutavana detailsete looduskirjelduste puudumine, mis on hästi kooskõlas sotsiaalse ja õigusliku süsteemi kirjelduse puudumisega.

Kui jõutakse mingi N jõe koolmekohta, siis täie ennastmõistetavusega minnakse sinna neemele (mille asukohta kohta kõik ju teavad!) ja teisal on teada, millist ringi peaks tegema kohast M kohta L minekuks ja kuidas seda minekut saab mäetipust P täpselt jälgida. Eelduseks on geograafiline ennastmõistetavus. See, koos paljude teiste ennastmõistetavustega, loob erilise kohaloleku ja pärisuse mulje.

Autoga sõidetakse, mitte ei vajutata kindlas järjekorras erinevatele pedaalidele, saavutamaks mingit tegutseja jaoks olulist vahetulemust – autoga sõidetakse ja pedaalidetailid ei ole olulised (nagu see mõnes ulmejutus on ette tulnud). Mulle ei meeldi sellised jutud, kus on palju neid pedaalidetaile – autor justkui rõhutaks enda kuulumist teise kultuuri, autor justkui rõhutaks lugejast targem olemist. Kõikide detailide lahtiseletamisest olulisem on millegi jagamise tunne ja niimoodi (nagu „Njalli saagas“) jagatakse võrdsetega, võrdsetega kultuuris.

Oletusurin tõlke kohta.

Kui jutt on kultuuri jagamisest, siis on alust kahelda tõlkija poolses tõlgitava kultuuri jagamises. Tegemist on üldise(ma) hädaga. See mittejagatav kultuur on võitluskultuur (relvakultuur) ja sellega seotud sõnavara.

Konkreetsemalt.

Üks relv on tõlgitud tapriks ja selle kasutamine ei lähe üldse kokku tapri varasema tähendusega (nii ajaloos kui ka ilukirjanduse keeles). Selle kohta on pikem arutlus netis olemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=27&t=28548 . See põhjendamatu tõlkeloomingulisus on oletatavasti tingitud tõlkija asjatundmatusest – ta ei ole elanud vastavas (relva)kultuuris. (Relva- või võitluskultuuris on elanud luurekat mängivad lapsed, kes neelavad sellealast kirjandust, andunud võitluskunstidega tegelejad…) 
Konkreetse sõna puhul on ilmselt tegemist olnud juhuvalikuga kusagilt sõnastikust.

Raamatus on olemas (tõlkija) kommentaarid, ent relvade kohta need puuduvad.

On kaunis põhimõte: juhul kui puudub mõiste seletus, siis kasutatakse seda mõistet tavapärases tähenduses.

Tapri tavapärane tähendus on tõlkijale vist teadmata. See tekitab kahtluse kogu võitluste kirjelduste (ja neid on palju – 86 erinevat tapmist) tõlgete adekvaatsuses. Kogu võitluskirjelduse all tuleb siin lisaks relvadele mõelda ka igasuguste löömiste ja tõjumiste sõnavarale, mis selles tõlkes on antud võimalikke tähendusnüansse eristamata.

Ja ometi oleks Eestist lihtne leida asjatundlikke ja abivalmis konsutante!

Kohatine (mitte selles raamatus) ulatub tõlkijate kultuuri(tundma)tus nii kaugele, et võiks lausa üles kutsuda mitte lubada tõlkimise vastutusrikast ülesannet idiootidel enda peale võtta!

(Philip Carlo raamat „ICEMAN Maffia palgamõrvari pihtimused“, Helios 2011. Tõlkija ja toimetaja ühes iskus Kauri Pärnasalu ei suuda vahet teha padrunil ja kuulil. Kas lollusel võib olla piire? Kust tuleb meesterahvas, kes sedagi ei tea? Või ei ole Kauri üldse meessoost? Tõlkigu siis ristpistet ja mitte tapmise eri viisidele pühendatut!)

„Njalli saaga“ sisust ja detailidest.

Enamik saaga tegevusest toimib Islandil. Seal on talved lumised ja karmid, lumisemadki veel kui Eestis. Suur osa seiklustest toimub ikka kevadel, suvel ja sügisel. Talve on jäänud vaid paar episoodi, needki seotud talvevarude lõppemisega. Talvevarud läbivad kogu saagat, ikka tehakse puid või heina või mingeid põllutöid. Neid põllutöid teevad ka kangelased ja suured ülikud – see on Island. Kõrval oli Norra, kus oli kuningas ja jarlid, nemad küll tööd ei teinud (vähemalt selles saagas mitte), küll aga said nende malevlased teenistuse lõpul kalleid kingitusi. Kuningas kingib lemmiksõdalasele laevatäie jahu! Kuningas kingib puitu – Islandil ju metsa ei kasva!

Ma ei tõlgenda, ma panen tähele – tegelastel justkui puudub võrdlusvanus. Ollakse laps, siis saabub täiskasvanuiga, mis jookseb üsna ühtlaselt, meeste/naiste iga ja selle kulgemine ei ole midagi mainimis- ja märkisväärset. Samamoodi mõjub veidralt sündmusteta aastate möödumine nii, et sellele eraldi tähelepanu ei juhita. Vaid kaudselt ja raamatu lõpu kronoloogia abil võib teada paarikümne aasta möödumisest saaga keskel.

Saaga on väga harali igasuguste eel-, kõrval- ja järelsündmustega.

Enamik saagasündmusi kajastavad au ja kuulsuse kogumist. Nende saamiseks on põhiliselt kaks teed: taplused ja kohtuvõidud.

Siiani minu poolt loetus on „Njalli saaga“ taplused selgelt erilised, erilised küljest raiutud jäsemete suure hulga poolest. Ega ma enne ei osanudki tähelepanu pöörata, kuid järele mõeldes (inimesest märklaua suurus ja kuju, kilbi või mõõga/kirvega hoobi pareerimise võimalused...) on just nii ainuõige. Nad ilmselt tundsid asja – igatahes paremini tänapäevastest fanatasy-kirjutajatest.

Kohtulahingud olid mulle väga huvitavad lugeda, kuid ma annan endale aru, et juuraga üldse mitte kokku puutunud lugejatele võivad nad natuke venivad olla.

Mõned tähelepanekud:

• Kohtuprotseduurides ei ole menetluslikku eristust kriminaal- ja tsiviilasjadeks.
• Ka kriminaalasjades pidi olema asjast huvitatud pool, kes esitas süüdistuse.
• Nii süüdistus kui hilisem kohtuotsus vajasid (relva)jõudu, selleks koguti liitlasi – otsus otsuseks, aga süüdistajal pidi olema jõudu kohtuotsus ellu viia. Puudus riik, kes oleks kõike seda ise teinud.
• Eksisteeris hädakaitse mõiste ja selle piiride ületamine (mis mõnikord jäävad lugejale tajumatuks). Nendele hilisem tuginemine nõudis selgete protseduuride jälgimist.
• Kohtu süüdistuse või kaitsva poole esindaja pidi seda tegema oma siseveendumuse kohaselt. Olid küll seadustetundjad, kes võisid anda head nõu, kuid kui ühe kohtupoole esindaja sai sellest esindamisest rahalist kasu, siis oli see altkäemaksu võtmine (see esindamine on ju oluline osa tänapäevase advokaadi tööst). Mis omakorda oli karmilt karistatav.
• Kohtupidamine oli väga formalistlik. Praegu hinnatuna pisiajaline protseduurieksimus tõi kaasa otsuse tühisuse – mõnikord oli tegemist eksimusega, mis ei lubanud samal alusel menetlust uuesti alustada, mõnikord tõi see kaasa omakordse menetluse eksinu vastu, mis süüdimõistmise korral võis kaasa tuua ka ülikule olulise karistuse.

Tundub, et ...

Mina loen seda teksti nii, et justkui...

... justkui oleks olemas kaks selgelt eristuvat mõistet „õigus“ ja „õiglus“. Need ei tarvitse alati koos käia. Saagas jälgitakse tegelaste teed kohtusse, kohtus liikuvat õiguse käänulist rada ja osaliste olekut ja käitumist pärast kohut. Seda õigluse-sõna ei mainita kordagi, kuid ometi on ta alatasa kohal. Eelkõige jutustaja või lugeja tundelise hinnanguna – ta tunneb ennast kas verd ihkava varitsejana või elu eest põgenejana – roll valitakse vastavalt õigluse hinnangule – mulle tundub see lugejahinnang olevat määratud saaga kirja paneja õiglusehinnangust.

Samas jääb mulje, et kohtuvõitude/kaotustega ümberjagatav, kõigi poolt ihaldatav au ja kuulsus ei ole seotud „õiglusega“. Võit on võit ja on ka au ja kuulsus. JOKK-printsiip oli ka siis au sees!

Kuivõrd enamus saagas kujutamist leidnud kohtulahingutest on otsapidi seotud taplustega, siis moodustavad nad ühe terviku.

Väga kõrvaltegelasterohkes saagas on eraldi lugude eristamine raske ja kunstlik. Minu tajus on siin kaks suuremat lugu.

Esimene neist on viikingite saatusliku naise lugu. Hallgerdr oli tema nimi. Ta oli silmapaistvalt kaunis ja abiellus kuueteistkümne aastaselt. Tema mees ei olnud piisavalt hea ja ta lasi selle mehe ära tappa. Seejärel abiellus naine teist korda ja kuigi mees oli tema jaoks piisavalt hea, siis olid Hallgerdril halb sõber, kes läks tema mehega tülli ja tappis selle ära. Kolmandat kord abiellus ta Njalli sõbra Gunnarriga. Meelelahutuseks ja naiste väiklase vaenamise tõttu tapeti päris mitu meest – vaenamine käis algul Njalli naisega ja hiljem paljude naabritega. Hallgerdr ussitas kõikjale ümberringi ja tülitses seepärast ka oma mehe Gunnarriga. Ussitamise lugu lõppes sellega, et tingil mõisteti Gunnarr tähtajaks pagendusse, kuhu ta jättis minemata. Kui siis Gunnarril oli käsil võitlus tema kui lindprii ründajatega, siis jättis naine ta vana tüli kättemaksuks abita ning nii see mees surma saigi…

Gunnarri sõbrad ja sugulased naisele kätte ei maksnud (vähemalt teadaolevalt ja vähemalt mitte tappes) – aastakümneid hiljem istus ta kusagil pingiotsal ja tänitas Njalli poja kallal, mille peale teda vaid põlglikult „vanaks litsiks“ nimetati. Saaga üleskirjutaja loeb teda niivõrd kolmandajärguliseks, et jätab ta isegi tavakohaselt saagast välja juhatamata – mingi suvaline mutt möliseb (kuigi alguses on talle pühendatud kümneid lehekülgi – eks siingi ole autori moraalihinnang).

Teine lugu on Kari ja Flosi kättemaksu lugu.

Njalli poeg Skarphedinn ei olnud abiellunud ja läks tasapisi kurjaks, ta hakkas ümberkaudu tapma ja mõisteti lindpriiks. Flosi (suure kambaga) tuli teda tapma ja asja käigus tappis mitteväärikalt (maja põlema pannes) veel hulga inimesi, nende hulgas ka Njalli ja Njalli naise. Nende tapmiste eest asus kätte maksma Njalli väimees Kari, kes jäi lõpuks ainukesena Njalli sõpradest ja sugulastest lepitusmenetlusest kõrvale. Põletamises osalejate tagaajamine ja tapmine kestis viisteist aastat ja selle aja jooksul tekib lugejal austus ka Flosi vastu. Viieteist aastat kestva tagaajamise järel (mööda kogu Euroopat) lepivad Kari ja Flosi ära.

Kahe loo vahel jõuab Islandile ristiusk. See tuli nagu ikka, tappes ja jõu üleolekut näidates. Saagas väidetakse ka Njall olevat uude usku läinud. Minu jaoks oli see uue usu värk selgelt saaga tervikusse sobimatu ja mõnede kommentaatorite seisukoht, et „Njalli saaga“ kajastab kristlusega saabunud moraalimuutust, tundub olevat laest võetud.

Njall ei tapnud kogu saaga jooksul mitte ühtegi meest.

Njalli ei näidata kohtulahingutes kirjatähte pooleks ajamas ja sellega võitu saavutamas (kas seda polnud?).

Njall lepitas vaenupooli enne kohut läbirääkimisega.

Njalli poolt pakutavad (välja kaubeldavad) rahalised kompensatsioonid tapmiste eest ületasid oluliselt seadusest tulenevaid.

Njalli poolt taotletavad muudatused seadustes viidi ellu mitmeaastaste intriigide ja läbirääkimiste tulemusel.

Njall tapeti umbes kaheksakümne aastasena. Ta oleks võinud seda vältida, kuid suremine oli tema enda teadlik valik.

Viikingite kangelasajastu üks tähtsamaid saagasid on pühendatud mehele, kes ei tapnud ja tegi kõik, mis oskas, tapmiste vältimiseks.

Viimase kümne aasta jooksul olen ma „Njalli saagat“ lugenud rohkem arv kordi kui „Sõrmuste isanda“ triloogiat.