George R.R. Martin – Troonide mäng. Esimene raamat (2006)

Päris mõnus on taaslugeda, avastada seoseid hilisemate raamatute juhtumistega – ning ei pea läbima neid Dany peatükke. Kui varem olid sellele emoblondiinile ligilähedaselt tüütud Starki tütarde ja Brani osad, siis nüüd neid täitsa kõlbas lugeda mõningase nukra naeratuse või sadistliku tuju saatel – milline pilkane masendus ja põrmu langemine on neid ees ootamas (no samas – kes selles seerias üleüldse hunnituid rõõme kogeb? Kui, siis Cersei?)!

Kus ja mis on Nägude Saar, mille iidsetes paispuumetsades peavad vahti rohelised mehed (lk 28)? Kuidas küll Cersei ja Jaime oskasid üles leida selle lagunenud ja mahajäetud Talitundru torni, mida keegi üleüldse ei külastanud, milline kirelõõm neid sinna juhatas? Ei mäletagi, kas hiljem selgus, kes tegelikult orgunnis Brani koristamiskatse. Miks see kuningas Roberti sohipoeg nii pagana oluliseks osutus, teiste järglaste välimuse pärast? Või Martinil ongi kombeks lahendamata liine segaduse tekitamiseks laiali jätta (pole just paha mõte). Veider mõelda, et Robb ja Jon on vaid 14-15 aastased noorukid, ometi sellised... asjapulgad. Teleseriaali puhul üllatas Renly ja Lorase homovärk, millegipärast polnud varasemast lugemisest see meelde jäänud, eks näis, mis järgmistes raamatutes on (kui kunagi raamatukogust kätte saab!); varem jäi rohkem silma intsestiteema. Miskipärast on endale kõige sümpaatsem kandidaat Seitsme Kuningriigi troonile kivinägu Stannis, aga noh, lootusi ei saa kõrgel hoida – peamine, et üks blondiin üle mere ei saa.

“Jah. Külm ja karm ja närune – selline on Müür ja mehed, kes sellel kõnnivad. Hoopis teistsugune kui nendes lugudes, mida su amm sulle rääkis. Aga persse need lood ja persse su amm. Niisugune see on ja sa veedad siin terve oma elu, nagu me kõik.” (lk 186)

ulmekirjanduse baas

bukahoolik (linke mujale)

tume taevas
padjaklubi