Chalice – 100% Chalice (2012)

See on siis audio(visuaalne) luule, kuulates nõksa huvitavam kui omaette nohinal lugedes. Luuletajaid on vist tabanud üksmeelne arusaam, et kui sa ei esine uhkelt ja omapäraselt poodiumi pääl, siis sul pole luuletaevas kohta. Ja nii esinetakse kui vilunud taidlejad, vaata ja imesta, sisu on vast samatähtis kui esitlemine, toode ja marketing. Aga kes teab, ehk mäletan valesti, ja alati on erandeid. See jutt nüüd küll pole raamatu kohta.

Vanamoeliselt võiks kogu tekste nimetada ajaluuleks. Osutused meie noorsoo eksistentsiaalsetele probleemidele ja eluolu valukohtadele ning kõik need viitamised seltskonnakroonika jalajälgedele. Autor valutab südant tuntuse, alkoholi ja kiima pärast; mina ja minu naba, kujutlustes ja ilmsi. Või siis tõepoolest – mis on see, mis võiks olla meis head, erilist, hoolivat (aga ehk mitte, miks see peaks autorit kottima?). Chalice kas pommitab lühikese vemmalvärsiga (mis alati pole niiväga vemblalik) või siis pikemate oopustega, kuhu on mattunud mitmed vemmalhetked (ent mida on raske kontekstita üldisest voost välja kiskuda). Ühesõnaga, sõnu siin on.

Hiphopi laulusõnadega on vast nii, et... kui palju on seal kohustuslikku ballasti (et lugu oleks võimalikult inimkeelega täidetud), ja kas see on sellise luule tunnuseks. Maakeelset räppi või hiphopi ei jaksa üldiselt kuulata, sest seal räägitakse-räpitakse nii palju ja taustaks ei saa sellist panna – no kui keegi ometi endale nõudliku häälega tähelepanu nõuab (miks mitte vahelduseks laulda aeglase valsi tempos?), ega siis on raske midagi muud teha. Hea küll, pole aimugi, kui paljud siinse kogu tekstidest on mõnel Chalice'i plaadil kasutuses.

sirp