Haruki Murakami "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World" (2003)

“Losing you is most difficult for me, but the nature of my love for you is what matters. If it distorts into half-truth, then perhaps it is better not to love you. I must keep my mind but lose you.” 

Minu esimene Murakami. Valisin selle raamtupoeriiulilt ja ei pidanud kahetsema. Lugu toimub kaasaegses Tokyos (kirjutatud aastal 1985., nii et mängitakse veel kassette) ja peategelaseks on oma teadvust infokandjana kasutav mees. Informatsiooni kaitseks (kas riigi või erafirmade jaoks) töötavad treenitud inimesed, kes suudavad olulise info (uusimad teadusavastused, nimed ja numbrid) omale numbriteks muutes pähe jätta. Ehk siis krüpteerivad ilma masinata ja teadvuse abil mingi infi ajusse, hiljem lasevad jälle infi numbritena välja ja panevad kokku tagasi. Alguses oli väga segane, aga pikapeale tuleb välja unenäoline detektiivikas. Mitte just eksistentsiaalne, aga teadvuse olemust puudutav.
   Selleks, et inimesest sellist "protsessorit" teha, on tema teadvusega mängitud ja alateadvusesse istutatud teatud funktsioonid, millest ta ise teadlik pole. Seda teeb Süsteem, kes esindab riiki. Peategelane satub aga ühe geniaalse teadlase teenistusse, kes väidab olevat teinud läbimurde "helieemalduses". Ta peaks teoorias suutma helid tühistada. Talle töötamise käigus juhtuvad aga kummalised... juhtumid ning peategelane on haaratud müstilistesse... juhtumitesse. Paralleelselt sellega jookseb teine lugu, kus üks mees avastab end Linnast. See Linn on piiratud Seinaga ja selle ümber elavad ükssarvikud, kes igal talvel massiliselt surevad ja kelle pealuud kokku korjatakse ning milles peituvad vanad unenäod. Mees, kes sinna Linna satub, ei mäleta kes ta on või kust ta tuli, täielik amneesia. Linnas elab näiteks Väravavalvur, kes lõikab mehe küljest lahti ta varju ja teeb sellest põhimõtteliselt orja. Meest hoiatatakse, et ta peab oma mõistusest lahti laskma ja kui vari sureb nälga, siis muutub ta ise Linna elanikuks.
   Selline üldine spoilerivaba sisututvusus. Alguses oli natukene raske sisse hüpata, kuid Murakamil on lihtne, selge keelekasutus. Tegelane vaatab ringi, kirjeldab mida näeb ja mis mõtteid need tekitavad. Tegelane on lihtsakoeline, kuigi tegevustik ise on vahel raskesti hoomatav. Pani siiski kaasa mõtlema, kuna raamat on nii hea, et sa tahad aru saada ja igasugune teaduslik/metafüüsiline pläma ei tõuka eemale. Kaks paralleelset lugu on muidugi omavahel seotud ja lõpuks kulmineeruvad üheks. Murakami stiil on muidugi ka selline, kus tsitaatidena saab kasutada paarist sõnast koosnevaid mõttevälgatusi, kuskohas mõnede autorite mõtted võtavad enda alla poole lehekülje pikkuse lõigu.
   Enda mõistuse otsimine ning vahe eksisteerimise ja elamise vahel on ju paeluvad teemad.