Imants Ziedonis – Karumõmmide muinasjutt (1985)

Lugu karupoegadest, mida nagu ei oskakski soovitada lastele ettelugemiseks, kuidagi liialt ebatõepärane ja totter on seal toimuv. Metsas elavad siis kolm rõõsat karupoega – Marjamõmm (kes armastab üle kõige marju süüa), Kärbsemõmm (kes hoolib vaid kärbeste püüdmisest) ja Meemõmm (elatub vaid magusast). On sellised mõmmikud, kes iseenesest suurt midagi väärt ei ole, vendluski selline teisejärguline. Karuema mõtleb, et võiks järgmise numpsiku järglase saada – kelle nimeks näiteks Klimbimõmm – ent sureb enne ära ja kolm karupoega jäävad üksi metsa.

Mets otsustab, et vaja mõmmikud laiali jagada, siis jäävad iseseisvalt vast ellu. Kärbsemõmm anti vorstivabrikule, kus temast ei tehtud rulaadi ega marmelaadi; hakkas teine hoopis vorstitsehhis kärbseid püüdma, ja seda väga edukalt! Meemõmm kukkus meejahil puu otsast alla ja vigane loom loovutati ühele tädile, kel korteris juba 39 karumõmmi elamas. Hmm. Marjamõmm aga anti turueidele, kes muidu müüs kõiksugu juurikaid ja ravimtaimi. Külmadel talvepäevadel müüs siis Marjamõmm ise ravimtaimi turuväravas, lisaks sai ta tööd transamehena (ja tekkis veider suhe skulptuurkaruga – millest loobumiseks talle pakutakse, et võimalik tutvuda ka plüüškarude jms; aga sellest siis järgmises raamatus).

Paistab, et lätlasel on päris veider fantaasia, mis loomadest (ja lapstööjõust) suurt ei hooli. Sellised need lõunamaalased on.