Leila Tael-Mikešin – Loojate mängud (2012)

Omamoodi 21. sajandi punkromaan Trubetsky & co jälgedes, kõiksugu löövat möllu ja loosungeid, mida lugedes tabas aegajalt tunne, et olen 10-15 aastat liiga vana selle raamatu jaoks, pole mul olnud mingit kokkupuudet gooti ega muude noorte subkultuuridega (või siis hingelt vana). Ent teiselt poolt – ka siin raamatus asjatavate piibellike tegelaste süsteamatiseerimisega on raskusi; kõik see tekitab tunde, et pole romaani taustaga suurt tuttav, loos on aegajalt auke ja hüppamisi, mida ei suuda alati ühendada.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et toimub eri üleloomulike jõudude vaheline vägikaikavedu – ühel pool Aza(zel), teisel pool blaseerunud inglid Gabriel ja Lucky ning nende tuttavad ja suguselts. Aza tahab kogu maailma olevusi käpiknukkudena juhtida, inglitel vähe ükskõiksem suhtumine ümbritsevasse. Inglid (või kes nad ongi) on üpris õitseva seksuaalse suunitlusega, natuke transud ja natuke geid ja natuke aseksuaalid. (Ma nüüd ei kujuta ette, kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni meesautor.) Armastus ja vihkamine käivad ikka ühes sammus, igasugu emotsevad tegelased saavad surma või proovivad suitsiidi või on lihtsalt lihamüüjad. (Selles suhtes nõustuks Reaktori arvustusega – tegelased ei sära mitmekülgsusega ja nende reaktsioonid toimuvasse on üpris löövalt, ee, nooruslikud.) Ja on samas kõrgemad jõud, mis jälgivad Maal toimuvat ja vahel sekkuvad sellesse.

“Kilk ja Kaaren noogutasid üheaegselt. Oraakel raputas patta omapoolse panuse ja vastloodud uues maailmas algaski hommik. Maa asukateks olid endiselt pealtnäha tavalised inimesed, lihtsalt pisut teistsugustes riietes kui varem. Kõik jooksid sihitult ringi mööda lillelisi aasu, lopsakaid savanne või liivaseid kõrbeid, mõned ka lumistel lagendikel, ja kallistasid ülevoolavas rõõmus üksteist, kuni juhtus see, et üks inimestest ajas kogemata hobuvankriga alla naabri koera, teine sattus ettevaatamatusest võõrale aasale ja komistas heina sisse vedelema jäetud reha otsa ja läks, muhk otsa ees paisumas, vihaselt otsima reha omanikku, et teda kohtusse kaevata, kolmas komistas kivi otsa ja koperdas otsa neljandale, mistõttu viimane kukkus omakorda kaevu ja uppus ja nõnda jätkus õnnetuste ahel üle terve maakera, kuni kogu idüll oli jäädavalt rikutud. Unistus õnnelikust maailmast jäi endiselt julgete mõtete maailma oma aega ootama.” (lk 127)

Finaal jäi natuke arusaamatuks, ja mida õieti Puurilind tegi või ei teinud Lucky heaks. Igal juhul, julge teostusega romaan, autor on seadnud endale ette pingutava lati. Aga mis ja kuidas selle teose kohta veel öelda, selleks puuduvad mul õiged kogemused ning loodetavasti teevad seda teised. Ning tõepoolest, raamatut reklaamitakse kui sarkastilise huumori näidet.

reaktor

ulmekirjanduse baas