06 veebruar, 2013

Karen Orlau – Sealtmaalt (Mardus 2001)

Tasapisi hakkab tekkima allergia õuduskirjanduse ja sellega seonduva laipadega tegemiste vastu. Et noh, palju võib, milleks on autoritel sellised huvid, miks on sellel andunud lugejaid.

Seekord siis – kaks last kasvavad üheskoos, kuni tüdruk upub merre. Poiss on muidugi väga õnnetu ja ei nõustu parimast inimesest ilmajäämisest, ning matusejärgselt püüab oma Okasroosikese ellu äratada. Tõepoolest, mingil pahelisel ja väärdunul moel see õnnestub (juuksed). Mööduvad aastad ja olud, ning poisist on sirgunud noormees, kes hakkab ülikoolis õppima. Seal avastab ta, et temavanused, arenenud kehaga neiud, on ligitõmbavamad kui see uppunud (ent öösiti elav!) noor tüdruk. Ja noh, ongi sissevõetud ühest tulipeast. Üliõpilasnoored avastavad seejärel üheskoos, et nad on armunud ning selle avalikustumisel satub neile peale varalahkunud plikatirts, kes siis põhjalikult raevub noormehe peale. Kättemaks tuleb, ja hirmus. Aga noored saavad õnnelikuks. Nojah, selline õudne lugu, õpetlik iva justkui puudub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar