Hämmastav sõnamulin,
ilukirjanduslikkuse punnitamine. Tekst on vist surnust, kes külastab
kuriteopaika. Või midagi sellist. Kummastavalt sisutu sõnavaht,
autoril on rõõm kirjutada unenäolisest värgist, ent minust läheb
täiesti mööda soovitu (aga ehk siin küsimus vaid ühe lugeja
möödalugemisest). Mitte kuidagi ei oska seda teksti kokku võtta,
puuduvad igasugused oskused selleks.
“Ühel päeval majast möödudes
tundus mulle korraga – jah, kogu aeg olen ma ju rääkinud endast –
ja ometi mitte sellest, kes mulle peeglist otsa vaatab, nii et ma
enam ei teagi, kas on mind üldse olemas! - ühel päeval niisiis –
tunnen, et nüüd on hetk jutujärjega otsustavalt edasi jõuda –
sel hämaral tujutul oktoobrikuu päeval tundus mulle korraga, et
selles majas elavad minule ammugi väga lähedased hinged.” (lk
100)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar