Terry Pratchett, Neil Gaiman – Head ended (2001)

Kui viimasest Pratchetti koostööraamatust oli raske Pratchetti teksti leida (õigemini kinnitati, et tegemist ongi Baxteri raamatuga), siis siin tekib raskusi Gaimani osa märkamisega – no hea küll, võibolla kahe autori tõttu on oluliste tegelaste galerii vähe laiem kui muidu, ja seepärast venib lõpplahendus päris pikaks, vaja muudkui sobilikke happy ende tegelastele pookida (ulmebaasis kiidetakse, et tekst on hulga normaalsem ja mitte nii tormlev). Nagu Pratchettile omane, on siin üsna ärksad lapstegelased ja infantiilsed täiskasvanud (kes on sellise kogeleva seksuaalsusega – seda siis eelkõige Newt ja Shadwell).

Raamat räägib maailmalõpust, mida peaks sooritama 11-aastane poisslaps Armageddon, kes aga kogemata kombel inimeste hulgas üles kasvades ei soovigi maailma lammutada – sest inimeseks olemine oma heade ja veadega on siiski toredam kui mingi abstraktne jumalik haamerdamine. Seda sama arvavad siin elavad kaks taevalikku tegelast, ingel ja deemon, kes on jõudnud kuue tuhande aasta jooksul Maal teineteise vastu toimetades semudeks saada. Ühesõnaga, toredam on oleleda kui palehigis muudkui rassida võimaliku uue ja parema tuleviku nimel.

Kunagi millalgi varem seda raamatut lugenud, siis nüüd tekst just meeliavardavalt ei mõjunud.

“Kurameerimine on alati raskendatud, kui see, kellega flirditakse, elab ühes majas vanaldase naissoost sugulasega. Nad kalduvad klatšima, õiendama ja sigarette nuiama, aga halvemal juhul otsivad välja perekonna fotoalbumi, mis juba iseenesest on agressiooniakt sugudevahelises sõjas ja tuleks Genfi konventsiooniga ära keelata. Aga veelgi hullem on see, kui nimetatud sugulane on juba kolmsada aastat surnud. Newt oli tõepoolest Anateema suhtes üht mõttelõnga heietanud; isegi mitte heietanud, vaid suisa vihtidest keradesse kerinud, varrastele sättinud ja kuduma hakanud. Aga mõte tema kuklasse tungivast Agnese kaugest pilgust mõjus ta libiidole nagu ämbritäis külma vett.
Ta oli isegi mänginud mõttega kutsuda Anateema välja õhtust sööma, aga talle ei meeldinud sugugi, kuidas mingi Cromwelli-aegne nõiamoor kolm sajandit tagasi oma onnis istub ja vaatab, kuidas ta sööb.” (lk 187)

“Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.
Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.
Õigemini hirmu Crowley enda ees.
Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.
“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”
Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.
Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.” (lk 197)

ulmekirjanduse baas

bukahoolik

fantaasiakirjanduse muljed