Bruce Sterling – The Zenith Angle (2005)

Lugu siis nooremapoolse abielupaari võrdlemisi problemaatilisest kooselust – mees on arvutigeenius ja naine astronoom, ning kummagi tööülesanded on kujundanud kooselust pigem külalisabielu. Ja siis on veel pooleaastane laps. Taga hullemaks, peale üht massiivset terroriakti palgatakse mees Ameerika julgeolekuasutuste kasutusse (ta on ennegi nendega koostööd teinud) ning naisel avaneb võimalus Colorado pärapõrgus vaimustava teleskoobi juures uurimistööd jätkata (sest senine grant sai otsa). Armastus jääb, aga armastust ei saa teostada, nende kehad ihaldavad teineteist, ent nohikud on töösse uppumas ja üleüldse vähe häbelikud tõeliste tunnete väljendamisel. Igal juhul, kas pole kaunis armastusavaldus?

“This sight touched something in Van that he lacked all words for. There was something silent and dark and colossal about the love he had for Dottie, like lake water moving under ice. The pleasure of watching her cooking was much like the secret pleasure he took in watching Dottie dress in the morning. Van loved to watch her, nude, tousled, and bleary, daintily attacking all her feminine rituals until she had fully assembled her public Dottieness. Watching Dottie dressing touched him even more than watching Dottie undressing.” (lk 32)

Tegelik lugu on umbes selline, et mees tõmmatakse Ameerika kübersõda teostama – kindlustab arvutiside turvalisust, kirjutab vajalikku tarkvara, satub hirmkalli luuresatelliidi parandamisse jne – ja ta teeb seda muljetavaldavalt edukalt (omaette probleem, et ta mõttelende ei suudeta eriti jälgida ning traditsioone tuleb elus hoida jne). Palka saab küll kõvasti vähem kui varem erasektoris – aga see-eest, millised projektid ja Washingtoni võimukoridoride salamaailm! (No tegelt on küll võimude töökorraldus vähe ebameeldiv ja väheefektiivne.) Sammhaaval kujuneb nii, et küberturvajast saabki kübersõdalane, kes asub reaalselt vaenlastega lähikontakti. Ja vaenlane pesitseb lähemal kui keegi arvata oskab...

Võrdlemisi tavapärane põnevik Ameerika julgeolekust ning selle valgustkartvatest ülesannetest ja võtetest. Õnneks vähe elavam kui Forsyth jt – tegelastel on rohkem elu ja pole sellist riigilipuga lehvitamist. Autorile meeldib mainida mõningaid ulmeautoreid, keda ta tegelased heameelega tarbivad; aga kas selle raamatu puhul on tegemist ulmeraamatuga, on nagu kaheldav, pigem lihtsalt... populaarse teema kasutamine. Sterlingu ainus eestikeelne raamat on hoopis teistsugune.

ulmekirjanduse baas