Geoffrey A. Landis – Emmata erinevat (Täheaeg 3/2006)

Mis võinuks olla kui 65 miljonit aastat tagasi poleks saurused hävinenud – ja hävisid nad musta augu tõttu, kuna mingi kujuteldamatu ülienergiaolend tahtis seda universumit lähemalt uurida ja musta auku oli vaja, et siia kohale tulla, ent seetõttu tekkinud ettearvamatu must auk tõukas läheneva asteroidi sellisele trajektoorile, et see Maad õnnetult tabas. Sauruste järglased oleksid jõudnud praeguse tsivilisatsiooni tasemele 65 miljoni aasta asemel 10 miljoni aastaga – ja nad olnuks rahumeelsemad ja tehniliselt arenenumad (nt rändasid vabalt maailmaruumis ringi) kui inimsoolised nüüdisajal. Või kes teab?

No lugu siis sellest, kuidas musta augu tõttu kosmoselaevaga ajarändu sattunud tulevikuinimesed koos kahe eriliigilise võõrolendiga avastavad ülienergiaolendiga kohtudes ja tema visioone nähes, et dinode hävimiseta poleks inimsugu tekkinud ja vägagi võimalik, et dinosauroidide miljoneid aastaid varem alanud kosmoseränd oleks põhjustanud nende võõrliikide huku (sest nood elasid vaevu üle inimsooga kokkupuute – mis siis võinuks olla, kui võõrliigid olid miljoneid aastaid tagasi algelisemas arengustaadiumis ehk siis veelgi haavatamad kõiksugu “kosmosesodile”?). Ülienergiaolend pakub valikut – kas lasta dinodel hävineda või mitte (sest noh, tal natuke südametunnistusepiinad, et tema sekkumise tõttu üldse see asteroidijama tekkis), kas inimsugu on ikka tõepoolest rohkem väärt kui dinosauroidid.. Ajarändurite valik on üllatav nagu ikka (loo minajutustajaks on võõrliigist, hmm, kaunaline).

ulmekirjanduse baas