Humoorikas nägemus eesti
üheksakümnendate meedia toimimisest (ja muidu lõbusast
noorteelust), kirjeldused pole just
HS
T, aga noh, midagi ikka, kõik
need rohkem või vähem tuntud inimesed ja juhtumid. Kas tegemist on
täielise ilukirjandusega, ei oska öelda, autor pigem vestab lugusid
kui et jutustab. Ja mitte et Vaarik end alati parimas valguses
näitaks, nii mõnigi kord räägib ta asjadest, millest vaikimine
poleks ka probleemiks olnud. Lõbusamad osad on ehk praktika Hiiumaal
(kus kaks nälgivat praktikanti käivad suveöödel Kärdla aedades
toidupoolist otsimas) või siis Q-raadio ajajärk oma joobnustava
tegevusvabadusega (noorus, see ilus aeg). Raamatu lõpus on ülevaade
siinse ajakirjanduse järkjärgulisest suukorvistamisest, või noh,
turuseadustele allumisest. Pull ja möll saavad otsa või maabub
kindlatesse rööbastesse, jätkub vastik kainenemine ja keskealise
kõhu kasvatamine. Nojah, päris tore lugemine ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar