07 märts, 2013

Taavi Kangur – Häkkerijaht (2012)

Lugu siis Eesti ja Vene eriteenistuste vihasest kukepoksist, kus naaberriigil kuri plaan siinse vabariigi (ja selle liitlaste) sisevõrkudesse sisse murda. Selleks on välja mõeldud kaval kaheosaline operatsioon, millega siis salajased arvutivõrgud vajalikul määral tagaukse loomiseks nakatada, seda peavad teostama venelaste saladuslik mutt ja pahaaimamatu arvutihäkker Janek. Läheb kuidas läheb, igatahes äkitselt olukord plahvatab ning mõned Eesti kodanikud ja Vene luurajad notitakse halastamatult maha. Eestlaste Teabeteenistus on kujunenud (ameeriklaste kaasabil) üsna enesekindlaks organisatsiooniks ja ega nemadki karda valgustkartvaid tegusid korda saata, sel nimel sobib eesmärgi nimel rahvuskaaslaseidki ohvriks tuua. Tegevus paiskub Tallinnast Prahasse ja sealt Kreetale, arvutihäkker Janekit kaitseb vanglast välja toodud endine võõrleegionär Kalle, kel peale vene eriteenistuse raevunud tüüpidega taplemist on omad arveteõiendamised vanade tööandjatega. Igal juhul, see lugu saab mingisuguse lahenduse, tõsi küll, selguseteks jääb tekitatud kahju ulatus. Aga eks see olegi riigisaladus või nii.

Kui nüüd lugesin Kanguri debüütraamatust kirjutatud postitust, selgus pisut üllatuslikult, et mõlemas tekstis möllavad Kalled võivad olla üks ja seesama Kalle – et endine erioskustega prantsuse võõrleegionär ja nii (probleemiks see, et mitte ei mäleta, mis tollest Kallest sai ja kas tal oli sealgi enne Eestisse tulekut vägagi verine karjäär – igal juhul on Eestis vanglasse sattumise põhjuseks mingi siinse kriminaali mahalöömine, mis võis siis esmaraamatus toimuda). Kui Kangur jätkaks sariromaani (sest sariromaanid on toredad) kirjutamist, siis saaks ehk järgnevalt ette võtta Janeki või Erki edasised juhtumised, eks nende otsad jäid lahtiseks.

Esmatutvusel sai vigisetud autori pisut kantseliitliku väljenduse üle, siis nüüd nagu suurt midagi silmi ei kraabi. Kõiksugu dialoogide austajana võiks kurta nende vähesuse üle (ja laisa lugejana eelistaks teksti rohkemat liigendamist), aga noh, niisugustes eluohtlikes jamades ei saagi pikalt juttu ajada või kildu visata, jääda ellu ja ära usalda kedagi. Kangur on üsna siivas ja kohtleb naistegelasi reserveeritult ja lugupidavalt, vaid kaks saavad kuuli pähe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar