Haruki Murakami "1Q84: Book Three" (2012)

“If you can love someone with your whole heart, even one person, then there’s salvation in life. Even if you can’t get together with that person.”

Ehk on see tänapäeva oluliseim romaan? Ajapikku võetakse see kindlasti ajastu suurte teoste hulka. See on armastusromaan, ennekõike. Taustaks on Tokyo aastal 1984. kus elavad Tengo ja Aomame. Lihtsalt öeldes võtab kümneaastane tüdruk kunagi kümneaastaselt poisilt käest kinni, vaatab talle silma ja jookseb minema. Sealt saab alguse kahe inimese uus elu, mis viib nad lahku kahekümneks aastaks. Jälg, mille see hetk üksteisesse jättis, on igikestev ja nii elavad nad oma eraldi elusid, mõeldes ainult üksteisele. Kuigi mõlemad armastavad teineteist, ei otsita üksteist üles. Ühel hetkel aga saabub nende elusse üks raamat ja eneselegi teadmata satutakse aastasse 1Q84. Nende elud ja saatus on ohus ja püüdes mõista selle uue, ebaloogilise maailma reegleid, püütakse sellest eluga ja terve mõistusega välja tulla.
   See on selline arvustus, mis on rohkem kokkuvõtteks ja selgituseks neile, kes pole lugenud, aga ehk huvitava postituse peale viitsiksid... See pole nutune armastuslugu ega mingi fantaasiaromaan. On suur oskus sellist lugu jutustada. Kus kõik on selgesti arusaadav ja mõttekäigud nagu kraanivesi, selge. "Maagiline realism" on vaid sedavõrd teemas, et kui piisavalt inimmõtetesse süübida, siis satuks igaüks haldjamaailma, kus aeg ja ruum on mõttetud mõisted. Murakami jutustab loo inimestest. Nad kõik on lõpuks omamoodi kurva saatusega ja raske elukäiguga, sest ega kellelgi pole kerge. Fookuses on aga need kaks inimest, kes lõpuks üritavad leida neile määratud armastust, mis on suurim jõud maailmas. Suurim isegi Väikestest Inimestest, suurtest organisatsioonidest või ajahambast.
   Lisaks Murakami sujuvale igapäevaelu kirjeldusele (söögitegemised, haiglas käigud, bussiootamised) on tal ka välja tulnud mõttekäikude kirjeldused. Selline ebaläänelik meetod tegelast tundma õppida läbi tema mõtete. Üldse tundus selline lähenemisviis stiilis erinev "läänelikust" romaanist, see siin tundus õhulisem ja unenäolisem. Võib-olla pole asi ikka rahvuses... jaapanlased on vist ikka tööinimesed ja seega pragmaatilised. Selles mitte just kõige ilusamas maailmas, kus pole just kõige kenamad inimesed, võrsub aga maagiline maailm ja reaalsus ja sinna Murakami meid viibki.
   Pikkasid analüüse teostest teen muidu ainult raha eest ja kes süvaanalüüsi blogis ikka lugeda jaksaks. Võtke kunagi hoopis see raamat ette ja kaduge ära, heas mõtte :)