13 märts, 2013

Haruki Murakami "1Q84: Book Two" (2012)


I’m tired of living in hatred and resentment. I’m tired of living unable to love anyone. I don’t have a single friend - not one. And worst of all, I can’t even love myself. Why is that? Why can’t I love myself? It’s because I can’t love anyone else. A person learns how to love himself through the simple acts of loving and being loved by someone else. Do you understand what I’m saying? A person who is incapable of loving another cannot properly love himself.

Triloogia moodustava raamatu teine jagu.
Maagiline realism, fantastika, armastuslugu, traagika.
Esimene raamat sättis paika lava jka tutvustas tegelasi ja tehniliselt vahtides alustab tegevustik alles nüüd käiguvahetust: esimeses osas tutvustatud maailm on muutunud, mille põhifaktoriks on "väiksed inimesed". Nemad on mingi üleloomuliku jõu kandjad, haldjad, päkapikud, kes manipuleerivad reaalsust. Nendest ei tohi raamatus eriti kõneleda, kuna see tõmbab nende tähelepanu. Ometigi on üks peategelastest (Tengo) kirjutanud neist Fuka-Eri abiga raamatu. Läbi selle on ta muutnud reaalsust, nihutades end paari teise inimesega aastast 1984. aastasse 1Q84. Selles maailmas asub ka tema armastatu Aomame ja Väiksed Inimesed tegutsevad omasoodu, keelates paarile nende armastuse. Selline mulje... vahepeal loen ja on haarav küll, aga mu aju ei haara. Lugu haarab mind, mitte vastupidi. The magic of great storytelling?
   Üheks ideeks on reaalsuse ja fiktsiooni segunemine, mis pole otseselt uudne, originaalne idee. Siin raamatus on see muidugi hästi välja toodud. Kirjanik kirjutab enda arust kujutlusvõimest kantud maailmatest, kuid avastab need järk-järgult tõeks saamas. Ta on kuidagi iseenda loomingu sees. Kuidas see on võimalik? Selles raamatus on üleloomuliku jõu sümboliteks Väiksed Inimesed, kes on elanud sellel planeedil juba enne inimkonna või "hea ja kurja" teket ning kes on meile tajumatud. Ometigi on neil mingi mõju reaalsusele, ilmale ja inimestele.
   Kui seda üleloomulikku jõudu ei oleks, siis oleks ka igavam teos. Sama oli mu teise Murakami teosega, kus oli ka tegu mitte ulme, vaid maagilise realismiga. Ehk siis ratsionaalsel tasandil pole tähtsust, kuna maailm ongi kummaline ja meile mõistetamatu. Ehk siis, me ise oleme endale müsteerium. Teadvus on seletamatu ja tabamatu, ometi on see meie eksistentsi pidepunkt. Kirjanik jutustab lugu ja Murakami toob välja reaalsuse aspektid, mida me muidu ei märkaks. Ta juhib meid teatud leivapurukeste rada ja me muudkui läheme kaasa ja saame veetud aina sügavamasse metsatihnikusse, kus toimuvad kummalised ja aegruumi trotsivad sündmused. Trollid ja päkapikud, mitu kuud taevas ja õhukookonist kooruvad inimkoopiad.
   Viimane lause ei ole muidugi raamatu kirjeldamiseks sobiv, fantastikat kui sellist on otsesõnu vähe. Ainult et kokku moodustab see supi reaalsusest ja millestki inimtaju taha jäävatest varjudest. Esiplaanil on ikkagi lugu inimlikkusest, tühjusest me hinges ja südames ning kuidas seda täita. Või kuidas elada tühjusega ja alati igatseda midagi enamat teades, et seda ei saabu. Küll kolmas osa selgitab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar