Orson Scott Card – Kuninglik liha (Pilet Utoopiasse, 2007)

Lugu valikutest ja kohanemisest, mida võib teha, kui kaugele võib minna, et ennast ja teisi alal või elus hoida? On kosmosekoloonia, mille on vallutanud kaks verejanulist võõrolendit. Iga päev nõuavad nad süüa ja Karjus läheb kolonistide külla seda tooma – kas kellegi jala või rinnad või silmad vms. Ta uimastab “võlukepikesega” inimese (alles paari päeva pärast ärkab see uimast tagasi ellu) ning lõikab seejärel vajaliku kehaosa, millest siis valitsejate lossis pidusöök valmistatakse. Ühesõnaga, küla on täitunud invaliidistunud inimestega, vaid lapsed on enamvähem ühes tükis (sest ega täisväärtuslikud jalad ja muud kehaosad niisama põllul kasva).

Ent üks hetk läheb pird kahest otsast põlema ja koloonia juurde maandub päästeekspeditsioon, kes tapab need võõrolendid. Vigased kolonistid rõõmu täis ning valmis Karjust ja teisi kollaborante lõhki kiskuma. Aga mis selgub – see koloonia on ainus, kus peale kurjade olendite saabumist on inimesi ellu jäänud, muudes kohtades on kõik kolonistid pintslisse pistetud. Siin aga toimis – lihakasvatus! Ja järgnevalt saab näha mitmest vaatepunktist (päästjatel on kaasas sellised imejuhtmed, millega saab mälust visuaalseid mälestusi ammutada!), kuidas juhtus see, mis nii kummalise olukorrani viis. Rahvas heldib, ja Karjus jääbki ellu. Aga mis tegelikult juhtub?

ulmekirjanduse baas