26 märts, 2013

Keith Lowe – Metsik manner. Euroopa pärast Teist maailmasõda (2013)

Raamatu paatos siis selles, et Teise maailmasõja sees toimusid Euroopas oma lokaalsed sõjad või kodusõjad – eelkõige Jugoslaavias, Kreekas ja Poolas-Ukrainas, aga mujalgi (oma osa selles, et natside jaga ja valitse poliitikas soodustas vallutatud riikide selliseid verest tühjaksjooksmisi). Ja Saksamaa alistumise järel jätkus (nädalaid kuni aastaid) madin ja kaos sõjas osalenud riikides, kus taheti vabaneda teistest rahvastest (sakslased, poolakad, ukrainlased, slovakid, ungarlased, rumeenlased jne jne) – kas siis hävitades või deporteerides (mis viis deporteeritavad pahatihti avastuseni, et lihtsam on olla kodus tagakiusatav kui uues kohas mittesoovitu). (Ja kõige tähtsam – kontinentaalne näljahäda.) Ent unistus homogeensetest riikidest läks paratamatult nihu ja tollased probleemid on jäänud tänini tuha alla susisema.

Ning rahvuslik möll segunes omakorda ideoloogilise võitlusega – kommunism näis sõjaeelse või sõjaaegse olustikuga hoopis midagi muud, võimalust paremaks alustamiseks, lõppu kapitalistlikule või suisa feodaalsele rõhumisele. Mingitki õiglust tavainimesele! Ning muidugi paremäärmuslased nõudsid oma. (Eks oma roll selleski, kas oli kokkupuuteid nõukogude sõjamasinaga). Peale jäid need, kus kohal vastavalt lääneliitlased või soveedid (ehk siis tere külm sõda). Ja siis veel küsimus varanduse ümberjagamisest, mis toimus juutide surmavabrikusse saatmisega – mõned tulid ikkagi tagasi, aga neile ei tahetud enam vara tagastada. Ning jällegi – tegemist pole põlisrahvaga jne; rääkimata muidu antisemiitlikust meeleolust.

Selles suhtes tõesti huvitav ülevaade, et tavapärastes Teise maailmasõja ülevaadetes libisetakse muidu paljust sõjajärgsest üle – et jah, olid deporteerimised ja arveteõiendamised ja meeletu näljahäda, aga mis täpsemalt, sellest ei räägita (hea küll, viimasel ajal on mitmes raamatus juttu nö veremaadest). Huvitaval kombel on siin raamatus rohkem juttu Eestist (seda tänu Leedu metsavendadele) kui Soomest.

Igasugu jõledusi on küllaga kirjeldatud ja ega ei tahagi kõike jälka siin tsiteerida.

“Pommeris Baerwaldes vägistas sõdurite jõuk noore ema Marie Naumanni, kes poodi siis oma abikaasa kõrvale heinalakka, nende lapsed kägistati köiega naise all põrandal. Poola tsiviilelanikud lõikasid ta veel elavana köie otsast alla ja küsisid, kes seda temaga tegi, ent kui naine ütles, et need olid venelased, nimetati teda valelikuks ja peksti läbi. Suutmata juhtunut taluda, üritas naine end ojja uputada, kuid ei saanud hakkama. Läbimärjana läks ta ühe tuttava korterisse, kus sattus Vene ohvitseri peale, kes teda uuesti vägistas. Varsti pärast ohvitseri lahkumist tuli neli Nõukogude sõdurit, kes vägistasid teda ebaloomulikul viisil. Kui nad olid naisega lõpetanud, peksid nad teda teadvuse kaotuseni. Marie tuli teadvusele, kui tuppa astus veel paar sõdurit, kes aga jätsid ta rahule, sest ta oli rohkem surnud kui elus.” (lk 63-64)

“Koonduslaagrite avastamine muutis pöördumatult moraalselt maastikku. See paistis õigustavat kõike, mida liitlased olid sõja ajal teinud – Saksa linnade pommitamine, tingimusteta allaandmise nõudmine, majandusblokaad, mis oli toonud nii suurele osale Euroopast näljahäda. See andis õigustuse sellelegi, mida tegid liitlased järgnenud kuudel. Ükskõik, kui palju sakslastel ka kannatada tuli, ei saanud nad oodata siitpeale erilist osavõtlikkust. Ebaõiglust Saksa sõdurite ja tsiviilisikute vastu eirati – see kehtis nii Dachaus toimu(nu) kui ka punaarmeelaste vägistatud naiste suhtes Saksamaa idaosas. Vahel, nagu me edaspidi näeme, võimud lausa õhutasid pimedat kättemaksu. Nagu on öelnud üks ajaloolane, mässisid säärastes paikades nagu Majdanek, Dachau ja Belsen avastatud vägivald ja alandus endasse kõik, isegi vabastajad.” (lk 94)

“Majanduskollaborante seevastu peaaegu ei karistatud, vähemalt mitte Euroopa lääneosas. Esiteks oli enamiku ärimeeste süüd keeruline tõestada ja teiseks oli neil võimalus palgata advokaate, kes suutsid protsesse venitada, kuni õigeksmõistmine oli tõenäolisem. Pealegi puudus poliitiline tahe ärimeeste kohtu alla andmiseks; sõjajärgse Euroopa kohutavad tingimused tähendasid, et neid vajati, kui tahes ebapopulaarsed nad ka ei olnud.” (lk 153)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar