Philip K. Dick "VALIS" (2012)

Lõpuks ristus minu tee VALIS'ega. Teadsin selle olemasolust läbi tänapäeva popkultuuri, müstitsismi ja kirjanduse, kuid alles peale eelmise raamatu lugemist (Peake "The Daemon") otsustasin seda lugeda. Õigemini oli see raamat mu huviorbiidis ja siis sattusin Rahva Raamatus seda märkama ja teadsin, et ma pean selle ostma. Mitte vaid ostma, vaid ka läbi lugema. PKD oli viljakas ulmekirjanik, kes polnud mingi kampsunis vanatoi. Elu oli täis ulmelisi seikasid, mis muutusid elu lõpupoole aina tugevamaks, võttes üle tema tavalise reaalsuse.
   "VALIS" on tegelikult temaga paari aasta jooksul toimunud võimsa, religioosse kogemuse kokkuvõte, mis esitatud jutu kujul, et see üldse trükki pääseks. Alguses plaanis mees välja anda mu arust siukse paksu traktaadi Looja, tõelise reaalsuse ja aja olematuse teemadel. Mahukas ülesanne! Siis on hea, et see ulmekirjanikule anti. Loo keskmes on varjatud kujul PKD ise, kes näeb 1974. aastal reaalsust ja püüab ülejäänud elu jooksul nähtust aru saada. Ehk siis hakkab ta ühel hetkel kuulma hääli ja nägemusi nägema. Hääl ütleb: "Võta oma paarikuune poeg ja vii ta kohe haiglasse või ta sureb." No läkski ja selgus, et pojal tõepoolest mingi sünnidefekt ning viivitus oleks surmav olnud. Seejärel võtab PKD asja tõsiselt ja hakkavad juhtuma asjad. Hakkab ise skisofreenia ja valgustatuse piiril kõikima, sellest sõpradele rääkima ja kirjutamagi.
   Põhimõtteliselt puudutab see raamat suuresti gnostikute, varajaste kristlaste ja maailmareligioonide põhialuseid. Tegelikult pole aasta 2013. või tema puhul 1974. - aasta on 93 B.C. vms ja me oleme ikka veel Vana-Roomas. Kristus, Budda ja muud tegelased on olnud elavast informatsioonist inimkehas elavad Jumala saadikud, kes meid vabastama tulnud. Meie ise elame aga Mustas Rauast Vanglas. MRV on põhimõtteliselt võltsreaalsus, illusioon. Aega ei eksisteeri. PKD tegelane võtab raamatus uskumatu kiirusega läbi igasugused loomismüüdid ja metafüüsilised mõttekäigud, nii et hoia piip ja prillid. Loed ühe lõigu ära ja mõtled, et okei sellest saan veel aru ja siis järgmise koha pealt mõtled, et tüüp on ilmselgelt skisofreenik.
   Minul oli muidugi palju tuttavaid kohti, mis mõjusid imelikult. Ulmeraamatu pähe on ta müünud muidugi tõeliselt müstilise kogemuse kirjelduse ja kulgemise. Samas on see mu arust huvitavam, kui tema muud teosed (mida olen vähe lugenud kah...). On kohti, mis jätsin lihtsalt vahele kuna ma ei saanud midagi aru ja mõtlesin kas tõesti tema sai. Kunagi loen veel uuesti üle, kuna minu arust on tegu moodsa mütoloogiaga ja huvitava tekstiga üldiselt. Kellele ulmeromaan, kellele filosoofiline arutelu ja kellele skisofreeniline sonimine.