22 märts, 2013

Tatu Vaaskivi – Maarjamaa (2013)

Miskipärast arvasin lugedes, et autor on naine ja alles järelsõnast selgus, et sellise ohkerohke imetluslaulu autoriks on tugevama soo esindaja (eesnimi ja kaanefoto on võrdlemisi kesksoolised). Raamatu huvitavaim osa ongi ehk Paikre pikk järelsõna Vaaskivi loome- ja eluteest, mis annab huvitava põike Soome tollasesse kultuuriellu (kuigi Vaaskivi kiitis oma reisikirjades siinsete inimeste euroopalikkust jms, polnud soomlastelgi “suurt viga”). Vaaskivi oli noor inimene, kellele pea kinnismõtteks kirjanikuks saamine, mis on ühtviisi tore, naljakas ja kurb.

Aga jah – mida saab teada 1937 aasta Tartu suvest – kohv oli saast (sest tehti siguritest), linn on kui üks roheline metsasalu ja eestlastel 700 aastane raske orjapõli; ent õnneks püsis sel karmil ajal Toomemäel ohvrikivi ja pidupäevadel kanti rahvariideid jms. Vaaskivi ülevaade eestlaste ajaloost soomlastele on üsna, ee, rahvusromantiline ja dramaatiline. Samuti – kliima, mis soomlasele tundub nii euroopalik võrreldes põhjanaabritega. Kogumikus on samuti vestlus Tuglasega tema Arthur Valdese juhtumist, aga ei oska öelda, kas see Valdese-sõpradele miskit uut pakub. Eks natuke lootsin, et siin tõlkes miskit klatši eesti kultuurielust jne, ent Vaaskivil rohkem südamel siinne minevik ja loodus.

Nojah, on siis järjekordselt selline Loomingu Raamatukogu väljaanne, mis ühelt poolt oma ilmumisega üllatab ja teiselt poolt teps mitte.

lugemik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar