Robert Sheckley – Seitsmes ohver (Pilet Utoopiasse, 2007)

Lugu maailmast, kus ei taheta enam sõda pidada – veel üks maailmasõda (seitsmes?) ja ongi inimsooga kööga, hävitusvõime on liialt võimas. Selle asemel on tapahimu rahuldamiseks seadustatud nö sportlik tapmine – kui tahad tappa, siis pead end registreerima ja seejärel saad teate selle inimese kohta, keda sa võid järgnevate nädalate jooksul mõrvata. Mõrvatav on samamoodi registreerunud ja saab teate oodatava atentaadi kohta – kui soov tappa, pead olema valmis selleks, et sina oled järgmine kord ohvrikandidaadiks.

Prestiižne on kuuluda Kümne Klubisse – sa oled mõrvanud kümme juhuslikult loositud sihtmärki ning samamoodi tapnud kümme sulle atentaadi sooritajat (ehk siis kokku on meistri hingel kakskümmend inimelu; samas jäi natuke selgusetuks, et mis saab maniakkidega, kel soov rohkemaks). Nojah, selline jahitegevus on vastuvõetav ligi veerandile inimkonnast, ülejäänud püüavad atentaatide keerises mitte jalgu jääda (kõrvalseisja tapmise eest on karistuseks tingimusteta surmanuhtlus). Et atentaaditurg on selline nagu ta on (õilmitsev!), siis on progressiivselt arenenud kõiksugu atentaaditaristu pakkumine – riietus, erirelvastus, igasugu nuhkimise abitööd.

Jutt siis sellest, kuidas üks tubli pudupoodnik saab rõõmustava teate, et talle on seitsmes ohver välja loositud (niisiis on ta seni sooritanud 6 mõrva ja tapnud 6 assassinit). Mees läheb elevile ja sõber õnnitleb teda – iga sammuga aina lähemale ihaldatud Kümne Klubile. Aga mis siis korraga selgub, mõrvatav on nooremapoolne naine, ning mees kahetseb, et milliseks häbiks see ta sotsiaalsele renomeele olla võib, naisetapmine pole kunagi kena. Aga mis teha, tuleb teha. Ja ta läheb New Yorki mõrvakomandeeringusse. Peagi leiab ta selle võimaliku ohvernaise, kes ei varjagi ennast (mõrvatavaid teavitatakse eelnevalt, et sellest kuupäevast peetakse talle jahti), istub aga iga päev nukralt välikohvikus vesiste silmadega. Ülimalt ebatüüpiline! Mees valmistub mitmel korral naise koksamiseks, aga ei suuda – naise silmnähtav kurbus poeb hinge, ning lõpuks läheb ta naisega hoopis juttu puhuma. Ning armub ülepeakaela ja tunnistab teisesoolisele, et tema pidigi kurval kaunitaril tossu välja laskma. Ja siis läheb nii nagu ikka tõsiste romantiliste püüdluste puhul. Toss lastakse välja.

ulmekirjanduse baas