02 märts, 2013

David Foenkinos – Delikaatsus (2013)

Jõhkralt valusast teemast hoolimata on see romaan üsna ilutsev naistekas. Või siis prantslaslik proosa, mis esmapilgul harjumatu tundub? No igatahes, paljude piltpostkaardilike hetkedega romaan – mees saab autoõnnetuses surma ja naine jääb üksi, katkeb täiuslik abielu, alles on vaid tühjus ja see lõputu valu. Ning leinav naine sukeldub töösse (temasse armunud ülemus Charles püüab kord edutult võrgutada, üks töökaaslane püüab teda õhtueluga taastutvustada; aga kõik edutult, ta ei taha, see ei ole see). Kuni kolm aastat hiljem avastab Nathalie, et ta on inimene, täisväärtuslik naine. Ja hetkeimpulsi ajel suudleb pahaaimatut rootslasest alluvat.

Markus hämmeldub sellest ilmvõimatust teost (sest on rootslane), ta on mõnda aega kaunist Nathalie'd (kes on prantslanna) kõrvalt imetlenud ja pidanud teda püüdmatuks jäämäeks (üks on depressiivne põhjamaalane, teine on prantslanna), ning nüüd korraga selline keelehetk! Mehe hinges on segadus, naine on rikkunud ta rahu.... Aga Nathalie on selle imeilusa hetke justkui unustanud... Ent nad siiski kohtuvad veel ja vaikselt armuvad. Tööl hakkavad kuulujutud kihama – ons tõesti võimalik, et asutuse kauneim naine on koos sellise... mittemärkimisväärse mehega? Milline pauk armunud ülemusele, tema ei sobinud, aga mingi rootsi käkk sobib naisele. Milline südame purustamine! Charles püüab Markust murda, aga ei midagi. Nojah, nooredki on hämmeldunud neid ümbritsevast kärast ja satuvad segadusse. Lõpp on muidugi amelielikult ohhoo.

Tõesti pehmo romaan, kaunid naised ja tilulilu pintsaklipslased. Väheke 21 grammi oleks eluskaalu lisanud.

“Ta kogus end: lõppude lõpuks oli tal õigus öelda, mida ta tunneb. Oma südame avamine ei ole ju kuritegu. Tõepoolest, Nathalie'ga oli kõik raskem, tema leseseisus tegi asjad palju keerulisemaks. Charles'ile tundus, et ta oleks olnud suurem võimalus naist ära võrgutada, kui Francois poleks surnud. Surres oli Francois nende armastuse kinnistanud. Ta oli tõstnud nad muutumatusse igavikku. Kuidas panna sellises seisundis naist millegi üle rõõmu tundma? Naist, kes elab seiskunud maailmas. Tõepoolest, hakka või arvama, et Francois oli meelega surma otsinud, et nende armastust igavikku pikendada. Mõned on ju veendunud, et kirel on alati traagiline lõpp.” (lk 46)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar