Derry Nairn – Viva la revolution! Rahvarevolutsioonide ajalugu 30 näite varal (2013)

Igati päevakajalisest ainesest inspireeritud raamat, mis siis tõuke saanud Araabia kevadest, Occupy liikumisest ja teistest selle 2011. aasta aktsioonidest, ning mis proovib ajalooliste paralleelidega näidata, et kas ja mis võiks ees oodata. (Kas sel aastal enam suurt mäletatakse Occupy värki?) Revolutsioonidega paistab juhtuvat kolm varianti – need kas täiesti ebaõnnestuvad, väga ebaõnnestuvad, või siis revolutsionäärid lähevad õnnest ja paranoiast ja võimust segaseks. Aga takkajärgi on hea heietada, mis kõik võinuks saada.

Ajalooraamatuks on seda teost raske otseselt nimetada, autor ikka tuhiseb oma päevakajalistes võrdlustes ja seega tema nägemused vananevad iga päevaga – kui Nairn muidugi prohvetiks ei osutu! Eks autori valik on huvitav nii mõnegi vähetuntud aktsiooni esiletoomisel (bagaudid?) ja nüüdisajaga seostamisel. See kahe aasta tagune meeleolu võimendas meedia abil muljeid mujalgi, nii oli Eestiski selle järelkajana paar meeleavaldust.

Nojah, mis siin muud ikka kirjutada (tekst ei pannud peas ühtki elavat tulukest tööle). Kes teab, mis meid ees ootab. (Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada?)

“Just nagu 1988. aastal algas demokraatiaepideemia levik keskusest kaugel eemal ja jõudis viimaks Moskvasse, nii on ka suured rahvademonstratsioonid jõudnud nüüd Ameerika linnasüdametesse. Pole küll mingit põhjust arvata, et USA-d tabaks sama totaalne kokkuvarisemine, nagu juhtus NSV Liidus aastail 1989-1991. Siiski tasub Ühendriikide seaduseloojatel ajaloo õppetunde meeles pidada.” (lk 116)

“Kas bagaudid ja teised nendetaolised kinnitavad tõdemust, et revolutsioonid tekivad lainetena? Kui arvestada sellega, et Lääne-Roomat ootas ees lõplik langus, võiks esitada küsimuse, kas kohalikud revolutsioonid ning üldine süsteemi kokkukukkumine on omavahel otseselt seotud. Kas 2011. aasta revolutsioonide laine annab märku sellest, et allakäiguteel pole mitte ainult konkreetsed valitsused ja riigijuhid, vaid lõpp võib oodata ka mingit suuremat süsteemi? Kui see peaks nõnda olema, siis tuleb endalt küsida, kas kaduvikuteele on määratud globaalne majandussüsteem või hoopis eksisteerivad geopoliitilised hierarhiad. Mõlemad rahvusvahelised süsteemid on kahtlemata seotud Lähis-Idas, Euroopas ja mujal toimunud mässude ja meeleavaldustega. Mõlemat on ühel ajal tabanud kriis. Vastust me veel ei tea. Kuid vahest piisab ka küsimuse tõsiseltvõetavuse tunnistamisest.” (lk 196-197)