Anne McCaffrey – Lohelaul (2001)

Autori fantasymaailm on õige muinasjutulik ja pöörasusi siin suurt ei leidu. On üks õnnetu tütarlaps Menolly kauges asunduses, kes peaks olema selline nagu ühtehoidev kogukond soovib – traditsiooniline töötav inimene. Mis aga kogukonnal harja punaseks ajab, on see, et neiu on andekas muusik ja laulja (aga jah, õiged loojad saavad olla mehed, ja parem, kui mitte meie kogukonnast – nii on töökäsi vähem). Nojah, eks talle veerevad mitmed raskused selga ning eks ta lõpuks saab siis olla... looja. Seal, kus inimestel on vabadusi ehk siis Perni eliidi patuurkas. (Hea küll, tegelikult pole patuurgas.)

Seekordses teoses on siis lohedele lisandunud tulisisalikud, kes on olnud pea müütilised väikeelajad (ja lohedega suguluses), ent nüüd peale taasavastamist on nad pälvinud loheratsurite tähelepanu. Milleks? Et tegelda tõuaretusega, pakkuda neid minilohesid Perni ühiskonna tähtsamatele esindajatele – et nemadki mõistaks, kui tore on lendavaid sisalikke lemmikutena omada (õigete lohede asemel, niisiis) ja kui õige on loheratsureid ülimaks pidada. Tulisisalikud oleks umbes nagu papagoid – otse suhelda (nagu ratsurid oma isiklike lohedega) ei saa, küll aga saavutada teatavat üksteisemõistmist. (Miks küll inimeste suured sõbrad lohed oma väikestest sugulastest midagi oma omanikele ei maininud, ei tea. Ehk jäi lugemisel miskit tähele panemata.)

Peale kahe teose lugemist võib armulikult tõdeda, et McCaffrey maailm ja loomine mulle suurt ei istu, näib kuidagi vanamoodne või lastekirjanduslik. Et noh, kõik need seiklused, mida Menolly peab läbi elama, jäävad kuidagi... pinnapealseks, kõik kulgeb niiehknaa õnneliku lõpu poole, ees ei oota just mürisevaid või hingematvaid üllatusi. Aga noh, ega alati peagi lugedes halle juukseid juurde muretsema, eksole.

ulmekirjanduse baas