Juhan Liiv – Elu sügavusest (1934)

Liiv räägib asjadest nii, nagu need on.

TÖÖ. 

Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaseks nimetad, isa, ema, venda, õde, naist, last, ja kui sul ka midagi ei ole; aga midagi soovimatut küll on: kahtlustus kuidagi su pääl, inimeste halb arvamine sinust, halb jutt jne., - siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber:
Vali töö!
Tuima meele rammetuses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle, vaev, uskmatu, kõva, puine, katsub pilkavalt naeratada – nii osavõtmatu on ta kõigile – nad harjuvad, enne vastu tahtmist, uskmatult – siis – läheb, läheb, aegamööda!
Julgust tuleb aste-astmelt.
Sirgemaks hakkab keha jääma, kärmemalt süda tuksuma. Tervemalt, soojemalt.
Sina usud, sina loodad.
Sina hakkad armastama. Iseennast. Iseennast enese töös. Ja suur on see, keda sa armastad, suuremat inimestel ei ole kui tegu. Kahtlus, heitlus, võimetu tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilutundmus, uinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteuinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteteravus – nad on üles tõusnud töös, kujuks saanud, elavaks, nähtavaks.
Enese töös oled sa üles tõusnud.
Tema armastab sind, sinu töö, sina teda.
(lk 38)

KAKS JA ÜKS. 

Elutumast asjast ei saa elulist ja mõttetusest mõtet. Mitte millestki ei saa mitte midagi, õigem, kui elul mitte midagi tema enda sarnast algoluks ei ole – olemist, milles elu, olgu nii väikselt kui iial mõelda võib – kui säärast vähe elupeitvat olevust mitte ei ole, ei või ka elu tekkida. Nõnda oleks õige otsustada. Ja küll ongi. See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.
Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.
Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.
Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.
Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. Ja küll, et ta ise ainult üks osa on sellest kõigest, millest ta saadud ja mis enne teda olnud. Osa ei või tervet, enese eelolusid, lõpmata edasivältavat iseennast läbi näha, teda kõike tunda, kõige üle valitseda; ainult osa üle ja ka veel osati osa üle, sest et ka tema kõige viimane mõte, tees, siiski ikka sellesama protsessi pikendamine on, mis temalt küsimata, teda ennast kaasa tõmmates, arenema saab. Ta töötab teisele ega tea, mispärast või kuidas see sünnib. Kõikolevuses ei ole tema iseseisvam kui rakukene meie ihus. Ka see elab ja talitab juba laias iseseisvuses. Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.
Kumba ülemaks nimetada?
Aga siin ei ole enam kaks, vaid üksainus.
(lk 81-82)

KUI MÕTTED SIND KISUVAD KUI PUREJAD KOERAD... 

Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, ja kui nad su ümber kisendavad kui kiskjad koerad, siis kihuta nad julguse kepida enesest eemale.
Sest nad on küll sinu mõtted, aga siiski mitte sinu mõtted: Neid on teised inimesed ja ajaraskused sinus liikuma pannud, nagu tuul merelained liikuma paneb.
Nad on neid lainetena liikuma pannud ja lained sinu pääle saatnud.
Nad on ilma elu lained, neid on sinu pääle saadetud, nagu küti koerad hirve pääle:
Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, siis kihuta nad kui koerad kepiga minema!
(lk 101)