24 aprill, 2013

Henn-Kaarel Hellat – Kergemeelse kosmose hüpotees (Fuugad paradoksidele 1973)

Pole just lugu, mis kuuluks eesti ulme tüvitekstidesse (ma arvan), aga noh, varajase pääsukese ja stiilinäitena huvipakkuv. Juhtub siis nii, et Tõravere akadeemik on... tulnukatega kontaktis! Aga kuidas seda tõestada? Pole just võimalik... Akadeemik Luitsam oli omal ajal kindel, et kui kosmosesse kutsung saata, siis sealt ka vastatakse – ainult et kogu see protsess võtab vastuseni aega 10 aastat. Kutsung saadetakse, möödub aastakümme ja maailm ootab palavikuliselt, et mis küll juhtub Tõraveres... Aga midagi ei juhtu, eetris on vaikus. Luitsam, kes sel kauaoodatud päeval naaseb Riiast konverentsilt Tõraveresse, kohtab aga rongis üht kummalist meest... ja kolme aasta pärast veel üht... ja kolme aasta pärast etleb ta kabinetis järgmine kummaline boheemlaslik olend. Luitsam jõuab paratamatule järeldusele – tema kutsele on vastatud! Aga seda ei saa maailmale kuidagi usutavalt tõestada, pealegi on teda aastaid kaasteadlaste poolt materdatud selle tobeda katse pärast.

Kuuekümnenda eluaastani jõudnud Luitsam otsustab ametist lahkuda, viimase sammuna jutustab ta juhtunust oma tuttavale ajakirjanikule (kohtumine toimub Tartu kuulsas õllesaalis), keda õnnestubki rabada... aga sellest pole võimalik artiklit kirjutada, kuna fakte ei saa täpselt kontrollida (nagu ikka on ajakirjanikel faktitruudus kombeks)! Jama värk... Luitsam ja ajakirjanik leiavad ühe võimalusena, et tulnukatel on ehk maalähedane huumorimeel, kiusavad teised maalasi, tõmbavad tillist...

Tegelikult on tekst jutustatud ajakirjaniku vaatepunktist.

1 kommentaar:

  1. vähemalt sünopsis tundub intelligentne, peab vaatama

    VastaKustuta