23 aprill, 2013

Robin Hobb – Võlulaev I. Eluslaevnikud (2013)

Poolik romaanist, mis on pikk sissejuhatus ehk paljudele põnevatele sündmustele, aga kas need ka tegelikult ees ootavad, kes seda teab. Lai tegelasgalerii meenutab pisut Martinit (Hobbi raamat ilmunud 1998), ja hetkel sutt teadmata, et millised neist tähtsamad ja millised suvalised on. Kõiksugu maagiat leidub küllaga – on Teised, on midagi Vihmaorus, on eluslaevad ja hiiglaslikud maod. Aga jällegi, mis see kõik kokku on, ei tea. Tekst on ühtlasi majandusliku olukorra muutumisest – uued tegijad tahavad vanad väärtused tarbetuina kõrvale heita, ja ärimudeliks saaks nii orjatööl põhinev masstootmine (mis ühtlasi põhjustaks keskkonna kahjustumist jne). (Samas, mis hakkab toimuma piraatide ja orjade vahel?)

Ühesõnaga, lugu sellest, kuidas kolmes ühiskonnas toimuvad muudatused. Bingtowni väärikad kaupmehed ja laevnikud avastavad, et nende ühiskonda imbuvad uustulnukad ja tahavad muuta sealseid reegleid endale käepärasemaks, traditsioonid vs tootlikkus. Mereröövlite aladel kerkib esile nurjatu kapten Kennit, kes ihkab enda kätte ainulaadset võimu piraatide üle. Ja siis on meremaod, kes asuvad kuskilt rändele, et jõuda kuskile (ja süüa rohkem inimliha?). Ning on veel purustatud lõustaga Paaria, kes vaakuva eluslaevana võib samuti midagi veidrat haududa. Erinevaid tegelasi siin on ja ajapikku selgub, et osad neist on päris lähedalt seotud. Ei saa küll öelda, et ükski neist tegelastest säraks üdini positiivselt.

Selle raamatupooliku jooksul ongi ehk intrigeerivaimaks tegelaseks kapten Kennit – õnne turjal ratsutav mängur ja võimuhull. Eks näis, kui kaugele ta jõuab. Althea kui üks peategelane on kuidagi ebasümpaatne, kerkib tahtmine, et ta oleks kuskil nurgas vait, või kuulaks Brashenit. Kaanepildi järgi on Vivacia päris erootiline tots (ja huvitav, milline suhe tal selle preestriõpilasega kujuneb – laevaplangud plärtsuvad kirest!).

“Tõrvikuvalgus liikus käilakuju peal kummaliselt, sest kuigi Vivacia näojooned olid inimese omad, peegeldus valgus tema nahalt nagu puidult. Sellest vaatepunktist torkas eriti silma, kui palju elusuurusest suurem oli Vivacia. Ka tema täidlased rinnad jäid altpoolt vaadates rohkem silma. Wintrow avastas, et püüab neid mitte vaadata ning tundis seepärast ka laevale otsa vaadates kohmetust. Puust laev, püüdis ta endale meenutada. Ta on puust laev. Aga kui laev talle hämaruses alla naeratas, tundus ta pigem võrgutavalt aknast välja küünituva noore naisena. See oli naeruväärne.” (lk 161-162)

Peale Strossi on see tekst ärritavalt uimane ja segane, tõesti pikk hoovõtt. Aga kes teab. Loodetavasti on järgmistes osades rohkem särtsu ja vähem hambad ristis tekstipuurimist.

4 kommentaari:

  1. Hobb ongi ju kohutav grafomaan. ta võib 20 lehekülge jahuda mingist täiesti suvalisest detailist.

    VastaKustuta
  2. Hmm, häguselt mäletan, et Salamõrtsuka eestindused olid päris loetavad.

    VastaKustuta
  3. See Võlulaevade-triloogia on uskumatult igav, tüütu ja tundub lõputuna nagu talv. Kusjuures, kuni lõpuni ei toimu mingit elavnemist vaid käibki selline tasane jorutaminbe. Vältida!

    VastaKustuta
  4. Õõk...
    Õnneks pole peagi järgmist romaanipoolikut niiehknaa oodata.

    VastaKustuta