Sam Kean – Haihtuv lusikas (2012)

Raamat siis elementide perioodilisustabeli ajaloost, omamoodi populaarteaduslik kokkuvõte keemia ajaloost ehk mis on see, millega keemikud tegelevad ja mis sellega kaasneb. Kuidas reageeritakse senitundmatule, kuidas otsitakse senitundmatut, milleks ollakse valmis, et saada esmaavastajaks. Ei saa öelda, et keemikud oma eripärasustega oleks inimeste hulgas miski eriklass – tõsi küll, neil ehk esineb vast keskmisest enam kõiksugu ebameeldivaid surmajuhtumeid. Aga eks igal elukutsel ole omad ohud.

Kuigi tegemist populariseeriva ülevaatega, võtavad need katsed ja kirjeldused vähe jalad nõrgaks, ja millega ometi tegeldi juba 19. sajandil. Et keskkool on jäänud aegade hämarusse, siis, nojah, kõiksugu prootonite pillerkaar jääb häguseks. Raamatust jääbki ehk kõlama mõte, et peale vasktorude ja kloorivee tasub inimestel vähe ettevaatlikum olla sellega, mida igapäevases elus vabatahtlikult perioodilisustabelist tarbida. Kõiksugu imerohud ja kaalulangetajad ja lihasmassi suurendajad jne... parem üheksa korda mõelda kui üks kord neelata. Millest on muidugi kahju.

Aga jah, tore raamat, virgutab mõtlema mitmes suunas. Ja pole igav.

vein&raamat&saun

õhtuleht