J.G. Ballard – Crash (2013)

Tänavune eestikeelse erootikakirjanduse saak on päris hea – ilmunud on tervelt kaks loetavat romaani. Kui Kanarbiku abil võime tutvuda naiseliku magusvalusa sadomasounelmaga, siis Ballardi tekst on väheke... teistsugusem ja eetilisi küsimusi tekitavam, ehk siis deformeerunud kehade ja autode ühe, bataille'lik jumaldav lopsakus on suunatud destruktiivsetele masinatele. Moodustub kõrvaltvaatajaile (õigemini lugejale, kel puuduvad sellised meeliskelud) painajalik hämarilm, reaalsuse ülemüstifitseerimine. Lahustumine, loobumine bioloogilisest reproduktsioonist, sentimentaalsuse kaotamine (kõverdumine?) ja vaid oma ihade rahuldamine (ihafetiš?). Siit õnneliku inimsuhte retsepti ei leia, küll aga ohtralt seda, kuidas end vabaks lasta, ning oma kiima hoolimatult vallandada. Mille tipppunktiks oleks siis ainulaadne surmasõit ja selle tulemusena ühtimine, oma kõikvõimalike kehavedelike auto sisemusse vallandamine; ajusodi, sperma, uriiniga õnnistamine. Ekstaas missugune, Vaughan forever.

Teos ilmus tervelt 40 aastat tagasi ja on senini värskenamõjuv väärdumuste jõhker mülgas – enne meile tuttava virtuaalmaailma avanemist; see on kui noorpõlve räpased saladused, enne kui rahuned / tasalülitatakse täiskasvanuks. Eks mingi paralleel ole ka samas Ajavaimu sarjas ilmunud Burroughsi sperma- ja vändamaailmaga, siinsete tegelaste rahuldamisunelmad lähevad samamoodi üsnagi kriminaalseks. Muidugi on lugedes paratamatult silme ees Cronenbergi malbe ekraniseering... kongeniaalne, eksole. Ühesõnaga, igati lugemist väärt teos, mis täidab mõnusalt õdusaid kaminaõhtuid.

“Vaughan ilmutas mulle kõik oma kinnismõtted haavade salapärasest erootikast: veriste armatuurlaudade, väljaheidetega määritud turvavööde, ajukoega ääristatud päikesesirmide perverssest loogikast. Vaughanis vallandas iga puruks sõidetud auto erutusvärina: mõlkis poritiiva keerukas geomeetria, lömastatud radiaatorivõrede ootamatud variatsioonid, groteskselt eendunud näidikuplokk, mis on surutud autojuhi jalgade vahele otsekui mingiks kalibreeritud masinlikuks minetiks. Üksiku inimolendi sügavalt intiimne aegruum oli kroomnugade ja klaashärmatise võrgus igaveseks kivistunud.” (lk 13)

“Esimestel fotodel lebas purukssõidetud autos tavaline noor naine, kelle sümmeetriline nägu ja pingevaba nahk kõnelesid hubasest ja passiivsest elust, väikestest flirtidest odavate autode tagaistmetel, ilma et ta vähimalgi määral tunneks oma keha tegelikke võimalusi. Võisin ette kujutada, kuidas ta istub mõne keskealise sotsiaalametnikuga autos, adumata ühendust nende eneste genitaalide ja stiliseeritud näidikuploki vahel, erootika ja fantaasia geomeetriat, mis ilmneb talle esmakordselt autoavariis, tema põlvede ja häbeme mahlakate punktide ümber

pöörlevas raevukas ühinemises. See sümpaatne neiu oma sulnite erootiliste unenägudega oli purukssõidetud sportauto murduvates kontuurides uuesti sündinud. Kolm kuud hiljem uues invaliidiautos füsioterapeudi kõrval istudes hoidis ta kroomnuppe tugevate sõrmede vahel justkui oma kõdisti pikendusi. Tema arukatest silmadest paistis täielik teadmine, et see muskliline noormees hoiab pidevalt pilku tema sandistatud jalgade vahel. Mehe silmad uitasid neiu häbeme niiskes rabas, kui too käigukangi liigutas. Sportauto lömastatud kere oli muutnud ta vaba ja rikutud seksuaalsusega olendiks, vallandades väändunud vaheseintes ja lekkivas jahutusvedelikus kõik ta suguorgani hälbinud võimalused. Tema sandistunud reied ja kärbunud sääremarjad lõid põnevate väärastuste mudeli. Kui ta läbi akna Vaughani kaamerat vaatas, peegeldus tema elutarkadest silmadest selge arusaamine Vaughani tegelikust huvist. Neiu käte asend roolirattal ja gaasipedaalil, haiged sõrmed, mis osutasid tagasi tema rindadele, olid nagu mingi kujundliku masturbatoorse riituse elemendid. Tema nihkunud joontega tugev nägu näis jäljendavat auto deformeerunud paneele, justkui aduks ta täiesti selgelt, et need väändunud sihverplaadid on loomuvastaste tegude hõlpsasti loetav antoloogia, alternatiivse seksuaalsuse võti.” (lk 84-85)

“Gabrielle ei ilmutanud Vaughani vastu küll vähimatki vaenu, kuid siiski olin mina esimene, kes temaga ta väikese auto tagaistmel invaliidi juhtimisseadmete veidra geomeetria keskel armatses. Kui ma tema keha uurisin ning aluspesu klambrite ja rihmade vahelt teed otsisin, juhtisid ta

puusade ja jalgade tundmatud tasapinnad mind ainulaadsesse umbtänavasse, naha ja lihaskonna kummalistesse moodustistesse. Kõik tema väärvormid muutusid uue joovastava vägivalla võimsateks metafoorideks. Tema nurgeliste kontuuridega keha, limaskesta ja karvapiiri, detruusorlihase ja erektiilse koe ootamatud ristmed olid perverssete võimaluste küpsev antoloogia. Kui istusin temaga pimedas autos lennujaama piirdetara kõrval ja õhkutõusvate lennukite tuled ta kahvatut rinda valgustasid, siis tundus, nagu vägistaks tema nibu vorm ja mahedus mu sõrmi. Meie seksuaalaktid olid teaduslikud katsumused.” (lk 148)

ulmekirjanduse baas
postimees
postimees
sirp