“Ma näen peeglist, et ta silmad on jälle sellised nagu eile, ainitised, keskendunud. Sellest piisab, iha mu jalgade vahel puhkeb nagu pung maipäikese käes.” (lk 32)
Lugu siis umbes selline, et umbes
kolmekümnendates edukas karjäärinaine Loore avastab üürikese põletava armusuhte
käigus, et tegelikult on päris tore... midagi rollimängulikku,
allumine või nii. Peale seda armusuhet tunduvad järgnevad teiste
meestega seksimised äärmiselt igavad nätsunärimised, ei saa
orgasmi varjugi. Probleemne isiklik olukord tekitab Loorele muret ja
ainus viis end tippu viia on masturbeerimisel fantaseerida sellest
kordumatust ja vapustavast laksatustega Stockholmi ööst. Viimaks
kurdab naine tõsist muret sõbrannale, kes soovitab tal tutvuda
vaimustava netimaailmaga – ja Loore avastabki kõiksugu blogisid,
lehti ja kogukondi, mis mõjuvad talle vägagi meeliavardavalt ja
erutavalt (ning on ka kõiksugu saasta). Tuleb välja, et Eestiski on
mitmeid BDSM huvilisi, ent muidugi, kes teab kui ohtlik on siinsete
esindajatega tutvuda, arvatavalt maniakid või ullikesed. Põnevus
süveneb, ja naine soovib üha enam tutvuda selle salapärase
maailmaga.
“Kinnismõte proovida iseendast teiste eeskujul mingi seksikana mõjuv foto teha kummitab mind mitu päeva. Ma ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud. See on imelik, sest kui piisavalt pikalt peegli ees seista ja ennast niimoodi jupikaupa vaadata, selgub, et kõik võib ilus ja ihaldusväärne paista isegi nendel päevadel, kui su tervikpeegeldus sulle üldse ei meeldi.” (lk 52-53)
Ühel hetkel satub Loore kunstinäituse
reklaamile, mille külastamist soovitatakse siinseteski sadomaso
ringkondades. Põnev, põnev. Loore läheb kergelt napsusena näituse
avamisele, vaatab fotolavastusi, mis justkui vaimustavad ent on samas
nagu liialt lõdvad imaginaarseks sadomasoks, pole nii rajud kui seni
netis nähtud meelierutavad kompositsioonid või võtted. Ent korraga
ilmub ta kõrvale vaimustava välimusega naine, kes küsib Loore
arvamust nähtu kohta ja seejärel tutvustab teda kaunitest neidudest
ümbritsetud irriteeriva meesisendiga, kes – nagu peagi selgub –
on aidanud kunstnikku näituse jaoks modelle kompositsioonidesse
kinni siduda. Tema on Mattias. Ta on ülbe. Ta on huvitav. Tema oskab
siduda. Naine leiab peale järelemõtlemist, et ta tahaks Mattiasega
proovida... neid värke.
“Mattiase käsi masseerib tulekeeltena mu reitele jäljed jätnud valu laiali. Ei, mitte laiali, hoopis sisse. Ta mudib selle valu sügavamale, nahast läbi lihasse. Sinna, kus see muutub tõelisuseks. Mu kehatemperatuur tõuseb nii, kuidas põletus mu nahalt mu lihasse ja luusse imbub. Ning ma oigan, aga see ei ole valu, see on mõnu. See on “tahanveelpaluntahankõikesedakoheveel”. Ma suudan keskenduda ainult nendele välkvalusatele siirudele-viirudele oma tagumikul ja jalgadel. Mattiase käejälgedele. Tema jälgedel minu nahal.
Ma tunnen, kuidas erutus kuuma ja märjana mu aluspükstesse valgub.” (lk 94)
Ent teineteise usaldamine ja õppimine
võtab aega (ja põhjustab magusvalusaid laksusid), Loore peab
täielikult loobuma oma tahtest neil sessioonidel; Mattias leiab, et
naine pole veel valmis selleks, et enam sügavuti naudinguisse
sukelduda. Lisaks tekitab segadust see, et mis see siis on, kui nad
kahekesi koos on ja kogevad teineteise seltsis vaimustavaid
kehamahladest nõrguvaid hetki? Kas mees kasutab Looret lihtsalt ära?
Kas naine ootab enamat? Kas midagi nii ainulaadset on üldse võimalik
kellegi teisega kogeda? Nagu ikka, tuleb vastuste leidmiseks läbida
üks konarlik ja okkaline tee, mis täis pisaraid ja tülliminekuid
ja vaimustavat lähedust. Ning Mattiase saladusi.
“Tean ühtäkki täie kindlusega, et leida inimest, kes sind eriliseks peab, on märksa lihtsam, kui leida seda, kellega saad nii aus olla, nagu mina olin Mattiasega. Ja kes sinust sellise sügavusega lugu peab. Ning selle juures ei takista see teda kätt su suule surumast, kui ta sind millegi valusaga lööb.” (lk 138-139)
“Ta tõmbub jälle tagasi ja ma rapsin tulutult oma köidikutes. See on julm. Julm, julm ja ebainimlik. Ma olen meeleheitel. Ma olen erutusest hullumas. Ma ei tohi reegleid rikkuda ja ilma tema loata orgasmi saada. Tundub, see treeningfaas on nüüd lõpetatud. Sel hetkel, kui see mulle kohale jõuab, tunnen äkki tuliseid pisaraid oma silmanurkades, sealt edasi põskedel ja lõua otsast alla nirisemas. Need voolavad ja voolavad. Ma nutan! Ma nutan! Ma ei saa täpselt aru, millest. Osa sellest on sulaselge viha ja abitus, rahuldamatus ja kannatamatus. Aga seal on midagi veel, ma olen endaga rahul, et ma ilma tema loata orgasmi saada ei oska. See teeb minust – hea alluva. Ma olen uhke? Ja ma olen... Ma nutan ja nutan ja mul on nii hea olla.” (lk 197-198)
6 kommentaari:
Kuna mina ei ole varjunditest nii neitsilikult puhas, siis: kogu postitusest paistab, et tegu on säärase katsega neid varjundeid kloonida, mis võib kelleski lausa kopiraidi-küsimusi tekitada
Ahah, millegipärast olen aru saanud, et varjundid on üsna tuimalt kirjutatud, selle raamatu puhul sai ikka kaasa elada.
Aga jah... eks mõlema raamatu lugejad teavad täpsemalt.
mul tekkis küll uudishimu selle arvustuse peale =)
mul tekkis küll uudishimu Su võimaliku arvamuse peale!
Raamat ilmus 2012 !
Apollo jah väidab nii (kuigi müügile saabus alles 19.04), mujalt olen aru saanud, et alles aprillis sai teos letile.
Postita kommentaar