Külakosti sõnas pakub humorist Daniil Harms (Pikker 2/1979)

OPTILINE PETE

Semjon Semjonõtš paneb prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.

Semjon Semjonõtš võtab prillid eest, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas ei ole kedagi.

Semjon Semjonõtš paneb prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.

Semjon Semjonõtš võtab prillide eest ja näeb jälle, et männi otsas ei ole kedagi.

Semjon Semjonõtš paneb jälle prillid ette, vaatab männi otsa ja näeb jälle, et männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat.

Semjon Semjonõtš ei taha seda nähtust uskuda ja otsustab, et selle nähtuse näol on tegemist optilise pettega.

UNENÄGU

Kalugin jäi magama ja nägi unes, et istub põõsas, aga põõsaste ääres kõnnib miilitsamees.

Kalugin ärkas üles, kratsis ennast ja jäi jälle magama ja nägi jälle und. Nägi unes, et läheb põõsastest mööda, aga põõsastesse on enda peitnud miilitsamees.

Kalugin ärkas üles, pani ajalehe pea alla, et sülg padjale ei valguks, ja jäi jälle magama ja nägi jälle unes, et istub põõsas, aga põõsa juurest läheb mööda miilitsamees.

Kalugin ärkas üles, keeras ajalehel teise poole, heitis pikali ja jäi jälle magama. Jäi magama ja nägi jälle unes, et läheb põõsastest mööda, aga põõsas istub miilitsamees.

Kalugin ärkas üles ja otsustas, et enam magama ei jää, aga jäi samal silmapilgul magama ja nägi unes, et istub miilitsamehe taga ja põõsad liiguvad mööda.

Kalugin hakkas kisama ja visklema, aga üles ei ärganud.

Kalugin magas neli päeva ja neli ööd ühtejärge ja, kui üles ärkas, oli nii otsa jäänud, et pidi saapad nööriga jalgade külge siduma, muidu oleksid saapad jalast kukkunud. Saiapoes, kust Kalugin alati nisuleiba ostis, ei tuntud teda ära ja sokutati nisuleiva asemel rukki-nisu segaleib.

Sanitaarkomisjon, kes kortereidpidi käis, leidis Kalugini olevat antisanitaarse ja täiesti mittekõlbliku ning andis elamisühistule käsu ta koos prügiga välja visata.

Kalugin murti pooleks ja visati välja nagu prügi.

TISLER KUŠAKOV

Elas kord tisler Kušakov. Ta läks kodunt välja, putkast tisleriliimi ostma.

Sula oli ja tänavad olid väga libedad.

Tisler astus mõne sammu, libises, kukkus ja lõi endal otsaesise katki.

“Eh!” ütles tisler, tõusis maast, läks apteeki, ostis plaastri ja kleepis otsaette.

Aga kui ta välja läks ja mõne sammu sai astuda, libises ta jälle, kukkus ja lõi nina katki.

“Ptüi!” ütles tisler, läks apteeki, ostis plaastri ja kleepis endale ninale.

Siis läks ta jälle välja, libises jälle, kukkus jälle ja lõi endal põse katki. Ta pidi apteeki minema ja põse plaastriga kinni kleepima.

“Teate, mis,” ütles apteeker tislerile. “Te kukute nii tihti ja peksate ennast puruks, et ma soovitan teil osta mitu plaastrit.”

“Ei,” ütles tisler. “Enam ei kuku!”

Aga kui ta välja astus, libises ta jälle, kukkus ja lõi lõua katki.

“Neetud kiilasjää!” vihastus tisler ja tõttas jälle apteeki.

“Näete nüüd,” ütles apteeker, “kukkusitegi jälle!”

“Ei!” kisas tisler. “Ma ei taha midagi kuulda! Andke ruttu plaaster!”

Apteeker andis plaastri, tisler kleepis endal lõua kinni ja kiirustas koju.

Aga kodus ei tuntud teda ära ja ei lastud sisse.

“Ma olen tisler Kušakov!” hüüdis tisler.

“Räägi sa!” vastati korterist ning pandi uks haaki ja veel ketti kah.

Tisler Kušakov seisis trepil, sülitas ja astus majast välja.