Tennessee Williams – Räägi minuga vihmakeeli ja las ma kuulan... (Klaasist loomaaed, 1976)

Selle näidendi pealkiri on mind kummitanud pea kakskümmend aastat, millalgi üheksakümnendatel oli sellest üks väike lavastus – tõsi küll, mälu on nagu on, seega mäletasin nime mööda, umbes nagu “räägi minuga tasa vihmakeeli ja las ma kuulan sind”. Nüüd siis viimaks näidendit ennast lugedes (mitte et kunagi seda lavastust näinuks, Sauter ja kes seal mängis) tabas pea paratamatu pettumus, ega siis tekst ise hoolimata kummitavast pealkirjast midagi erilist ole.

On mees ja naine, kes virelevad põhjakihis, mees on joodik ja alkoholijahil seikleja, naine vaevleb omaette depressioonis, üks elab mälestustest, teine unistustest. Ja kuskil reaalsuses on nad kahekesi, on mingi nõrk omavaheline side, väike teineteisele toetumine, natuke kindlustunnet, üürike hetk kui kaks südant löövad paar takti üheskoos. Ent kas selline pimedas reaalsuses koperdamine on mingilgi moel lootuseks piisav, kas endast osakese teisele loovutamine või avamine on lõpuks sulle endale midagi väärt? Või lasta kõigel minna, lasta lainetel pea kohal kokku lüüa, lihtsalt kuluda lõpuni. Ei tea. Pea püsti ja edasi? Milleks? Kuhu? On see lõpuks kõike seda väärt? Vastus on kuskil sinu peas.