Näide varasest eesti kosmoseulmest.
Tarlap on tulihingeline idealist, kelle tegelased on üldjuhul valmis
hukkuma ülla eesmärgi nimel (enne eelkõige võideldes selle
eest!), nii on seekordses jutus idealistide vastaseks kaubitsejad
(merkantiilid), kes hiljuti alistanud idealistide impeeriumi – kuna
kaubitsejatel lihtsalt rohkem ressursse sõjapidamiseks jne. Nojah,
lugu siis sellest, kuidas alistatud impeeriumi karastanud veteranid
kogutakse selleks, et päästa võitjate käest nende endise
impeeriumi Kroon, mis kavatsetakse kaubitsejate poolt oksjonil maha
müüa – parem kasvõi auavalduste saatel maha matta kui see mõne
paksu kröösuse erakogusse ehteks satuks. Kokku saab üheksa
samuraid.
Kamba organiseerijal on kaval plaan,
kuidas oksjonilt Kroon endale krahmata, ning asutakse seda kuratlikku
plaani ellu viima. Reisil sündmuspaika aga ootamatult mõrvatakse
üks asjaosalistest – ja mõrvariks peab olema keegi kaheksast
samuraist! Kes on reetur nende ülihoolikalt valitud usaldusväärsete
semude ja sõjaveteranide hulgas? See ei selgu ja operatsiooni ei saa
(õigemini ei taheta) pooleli jätta... Saagu mis saab, riskida
tuleb. Ning oksjonil saadaksegi Kroon enda valdusse, ent põgenemisel
juhtub veel nii mõndagi seletamatut, mis kinnitab kahtlusi, et mingi
suurem jõud hoiab neil silma peal. Nad põgenevad ja merkantiilide
ristlejad järgnevad kõigist kavalustest hoolimata üha kangelaste
laevale. Kuniks ühe ennastohverdava manöövriga õnnestub
ellujäänutel peituda kohta, kus korraga selgub nii mõndagi
operatsiooni tegelikest tagamaadest – milleks Kroon kaaperdati, kes
on reetur ja millised võimalused on parema tuleviku eostamiseks.
Tarlap on mõneti paarisrakend Bergiga,
mõlemad on oma kirjutistes üsna kompromissitud, ideaalsuse või
siis kamraadlikkusega. Ei mingeid järeleandmisi. Tarlap on tumedam,
Berg verisem.
“Nad juba sünnivad elutarkade raukadena, kes teavad, millisele leivakäärule on võid määratud ja kuidas seda kätte saada. Kogu ülejäänud elu nad selle peale kulutavadki. Nad on nagu lakkamatult õgiv näriliste kari. Kui ei ole enam unistusi – välja arvatud paksem kaugas, mis võimaldaks rohkem mõnusid –, kui ei ole püha meeletust, kui ei olda valmis unistuse eest lahingusse tormama ja kui ei osata vaimustusest nutta, siis... on see lõpp. Mitte ainult meiesuguste lõpp. See on inimrassi lõpp, mandumine matsutavaks ja mäluvaks karjaks. Kas selleks oli vaja kosmosesse jõuda? Oleksime võinud degenereeruda ka algplaneedil.” (lk 75)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar