Antony Beevor – Teine maailmasõda II (2013)

Nagu ikka, pole sellistest maailmasõja üldvaadetest võimalik midagi olemuslikult uut välja pigistada; autor toetub muuhulgas mitmetele töödele, mis ka eesti keeles jõudnud ilmuda (Applebaum, Bellamy, Burleigh, Davies, Keegan, Kershaw, Merridale, Overy, Reid, Roberts, Sebag Montefiore, Snyder), seega on paaril korral Beevori teksti lugedes kege deja vu. Ehk on siin natuke rohkem juttu Jaapaniga sõdimisest (kannibalism kui osa džunglisõjast) ja millised plaanid olid sõjaks peale Saksamaa alistumist. Aga muidu ikka see sama jutt, mis viimase aja angloameerika ülevaadetes – sõjakoledusi tegid kõik osapooled, tsiviilelanikkonna äärmiselt jõhkrad kaotused ja kannatused ning Teise maailmasõja ajal ja järel jätkusid omasoodu kodusõjad ja okupatsiooniõudused (peamiselt siis Ida-Euroopas, veremaadel). Nojah, mis muud kui Lääne-Euroopal vedas, et Ameerika sai 1945. suveks aatompommi tehtud. Eesti keeles võiks olla midagi asjalikku sellest, mida tehti sõja ajal Ungaris ja millega sai hakkama Noolerist peale Horthy kukutamist, see paistis olevat veidralt verejanuline ugri organisatsioon. Registri järgi paistab, et selles köites on Eestit mainitud kolmel leheküljel, ega suurt midagi silma ei torganud.

“Britid ei olnud mõistnud Pattoni peamist reeglit, mille ta oli selgeks õppinud pärast Kasserine'i kokkuvarisemist – valluta alati kiirelt ja esimeses järjekorras kõige kõrgem punkt maastikul. Topograafia oli kõige alus.” (lk 127)

“Kuigi sakslased polnud seal ette valmistanud tavapärast sõjalist kaitset, olid nad siiski sealsamas tegelenud sihiliku keskkonnaalase sabotaažiga. 1930. aastatel oli Mussolini tohutute kulutuste hinnaga kuivendanud Pontine sood ja asustanud 100 000 maailmasõja veterani looduselt võidetud maad harima. Varem Pontine nuhtluseks olnud sääsed olid praktiliselt kadunud. Pärast Itaalia alistumist kavandasid kaks Himmleri teadlast oma endisele liitlasele kättemaksu. Nad käskisid pumbad välja lülitada ja lasid purustada tõusuveeväravad, et suurem osa piirkonnast taas üle ujutada. Seejärel toodi sinna ka malaariaga nakatatud sääsed, mis suutsid riimvees ellu jääda. Saksa võimukandjad konfiskeerisid ühtlasi kõik hiniinivarud, et haigus võimalikult laialt leviks. Seega ei hävitatud mitte üksnes kohalike elanike talumaid ja kodusid, vaid rohkem kui 55 000 neist nakatus järgmisel aastal malaariasse. See on ilmselge bioloogilise sõja juhtum.” (lk 170)

“Sakslaste kaotused olid tühised võrreldes nendega, mis tabasid Prantsuse tsiviilelanikke, kelle saatuseks oli jääda Normandia lahingute tähelepandamatuteks ohvriteks. Selle kampaania käigus ilmnes kohutav paradoks – üritades vähendada omaenda inimkaotusi, kaldusid lääneriikide väejuhid kergekäeliselt tapma seda rohkem tsiviilelanikke, rakendades äärmiselt kergekäeliselt mitmesugust lõhkematerjali.” (lk 235)