Bui Hien – Arm (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Lugu siis vietnamlaste vabadusvõitlusest Prantsuse võimu vastu. On külake ja seal elavad kaks poissi, kes on ja ei ole parimad sõbrad. Käivad karjas, mängivad ja tülitsevad; ent suurem teeb väiksemale vahel liiga. Ühel ööl koputatakse suurema poisi hurtsiku uksele – kaks rahvaarmeelast on hädas ja vajavad ööks pelgupaika. Ema ei taha neid sisse lasta – äkki on tegemist reeturitega või siis jäädakse nendega koos olles prantslaste haarangule vahele, aga noh, lõpuks need mehed sisse lastakse. Poiss kuulab ja imetleb vapraid võitlejaid, langeb suisa ühele kaela ja saab selle teo eest vopsu vastu pead. Vahetatakse ja uuritakse uudiseid, kuni viimaks minnakse magama, järgmisel päeval lubatakse neid kohalike partisanide staapi juhatada.

Ühel hetkel kurdab poiss emale kõhuvalu ja lipsab hurtsikust välja – ning tormab väiksema poisi elupaiga poole, teadaandega, et tema juures ööbivad kaks vaenlaste nuhki! Kuidas ta sellest aru sai – kaela langedes selgus, et võõras lõhnas kuidagi mitteomaselt, ja kui poiss vopsu sai, oli kah selge – rahvaväelased lapsi ei löö, nad hoopis kaitsevad lapsi. Ühesõnaga, tegemist on peaaegu kindlasti reeturitega. Ta veenab väiksemat sõpra rahvakaitseväelasi kohale tooma, et need reeturid vangistaks. Ja noh, nii lähebki. Lõpuks peale kõike seda möllu (hommikul ründavad küla prantslased, ent nad lüüakse tagasi) jõuavad poisid teineteise suhtes mingile järeldusele – ainult prantslased ja reeturid löövad lapsi, õiged sõbrad nii ei tee. Tõesti, on õige see.