Ferdinand von Saar – Reekviem armastusele (2002)

Võrdlemisi omapärane kirelugu sensuaalsest keskealisest femme fatale'st, kelle ümber mehed ikka tiirelda tahavad ja kes seda mitte just pahaks ei pane, hoolimata abieluseisusest ja truuduse vannetest. Sest mõned naised on sellised hukatuslikud kärbsepaberid, elu nektariks neile on flirt. Eks mõni konservatiivsem inimene peaks seda vähe patoloogiliseks (jajah, tähelepanuvajadus jms).

“Ta nägi küll ahvatlevamaid naisekehi, lopsakamaid vorme, õhetavamaid põski – ent neis puudus see salapärane miski, mis tegi selle haiglaselt hapra, närtsinud naise nii vastupandamatuks.” (lk 24)

Lugu on jutustatud viiekümnendates eluaastates viimaks tunnustuse leidnud helilooja poolt, kes äkitselt märkab Viinis oma aastakümnete taguse armastatud naist, kellele on ta süda senini omasoodu põksuma jäänud. Tol ajal oli preili 18 ja tunnustamata geenius 36, ning mees ei näinud lootust kaunitari südame võitmiseks, ja seega loobus parema kavaleri kasuks (eks oma osa seegi, et tegelikult imetles ta neidu vaid eemalt, lähemalt tutvumata). Peale mõningast piiramist ja enesepiinamist nad nö taastutvuvad ja sealt edasi kujuneb suhtlemine natuke teistsuguseks kui mees vaimusilmas on ette kujutanud... Ühesõnaga, algul paistab tekst olevat selline kurblik hingehäda ja malbe melanhoolia, ent autor surub sellesse salakavalad vardad. Igal juhul, hea ootamatu leid siit sarjast, tasub niisama raamatuid lapata.

“Milline narr ta oli küll olnud! Bruchfeld oli ju kohe esimesel vestlusel ära tabanud, kui vähe oli tema truu kiindumus naisele korda läinud, oli ära tabanud, kui vähe oli naise olemus kooskõlas ettekujutusega, mis mehel oli nii kaua temast olnud – ja ometi oli ta, hoiatavaid hääli oma rinnas summutades, kuulmatul kombel pimedusega lööduna sellest mõttetust armastusest kinni hoidnud, kuni sai täna lõpuks hundipassi! Mehel käis tuline judin üle selja. Aga mida sai tema sinna parata? Mis läks talle korda naine, kelles ta oli nii hirmsasti pettunud – kelle rinnas ei hõõgunud ainsatki üllama tundmuse sädet! Naine, kes polnud muud kui südametu kokett – kui mitte hullem, vaatamata kummalisele abielulisele truudusele, mida ta oma abikaasa vastu üles näitas!” (lk 42)