26 juuni, 2013

Phan Tu – Vennad (Tibatilluke puusandaal, 1978)


Nagu kodusõdades aegajalt juhtub, võib vaenlase ridadest kohata vanu tuttavaid seltsimehi. Või siis nagu käesolevas loos – väikevenda vaenlasemundris. Aga selles tekstis pole küsimus lähisugulasi tabanud ideoloogilises lõhes – nimelt taheti mõlemat venda värvata Lõuna-Vietnami armee ridadesse, kuid ema kauples välja, et sõjaväkke võetakse üks vend. Ja noorem vend ohverdab end, et vanem vend saaks ühineda Vietkongi partisanidega ja sinna hiljem ka väikevenna munsterdada. Ent elu läheb väheke teisiti, vennad ei kohtu enne kui vanem vend satub oma elu esimesse lahingusse, mille käigus hõivatakse vaenlase kontrollpunkt. Ja sealsest pelgupaigast tuleb üllatuslikult välja... noorem vend, vaenlase mundris ja relvaga. Mis teha – maha lasta näiteks? Ei, vanem vend saadab noorema venna oma ülemuse juurde, et see peale ülekuulamist otsustaks tolle saatuse. Ning juhtub see, mis juhtub.

“Kes toppisid tema õnnetu väikevenna marionetliku sõjaväe vormi? Surusid talle pihku ameerika püssi? Panid ta valvama ameerika ohvitseri autot? Sundisid teda tulistama Cami? Ameeriklased! Ikka ja jälle ameeriklased! Kuid hiigelvõrk, mille nad aastate eest laiali laotasid, jääb aina tühjemaks. Cam põikas sellest kõrvale. Nüüd vabanes püünisest Suu. Kui palju nende eakaaslasi viskleb veel selles? Ja kui palju inimesi sellel maakeral, kellele needsamad verised käed on toonud surma, häda ja viletsust, kuulatavad pingsalt meie Lõuna Vabastuse püsside häält!
Nagu lahustamatu sade vajub hommikuse tujuka kohtumise kibedus Cami hinge, lisandudes järjekordse kihina kõigele sellele, mida tema kõrv ameerika fašismi kuritegudest kuulnud ja silm näinud on, ning äkitselt, nii nagu välgusähvatus öös valgustab hetkeks imperaatorilossi väravale maalitud tiigri verejanulist lõusta, tajub endine pühvlikarjus selle kiskja inimvihkajalikkuse loomupärasust. Ta tuleb hävitada. Ähmaselt tunneb ta, et tema esimestel laskudel vaenlase pihta möödunud ööl on suurem ja sügavam tähendus. See avaneb talle järk-järgult, sedamööda, kuidas tema püssi hoidev käsi lahingutes kindlamaks ja vaim karastatumaks muutub.” (lk 176-177)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar