10 juuni, 2013

Ian McDonald – Hulpivad koerad (Täheaeg 1, 2002)

Ulme, mis ongi ulme – pole siin mingit juttu inimestest või Maast või muust tuttavast. Või noh, laipade posus võib leida humanoidseid skelette, aga ega tegelased selles kindlad ole. Nojah – kes on tegelasteks? Tehnoelajad või robotloomad või nagu nad ise kutsuvad end – olevused. Tuttavad loomad nagu kass, okassiga, pesukaru jne – aga modifitseeritud sõjapidamiseks, täiustades nende liigilise eeldusi (okassea okkad on nö automaatpuhkpüssideks, kass kui luuraja jne). Selliseid olevusi kasvatatakse tehislikult – hiiglaslikus kultivaatoris nimega mammavaator, kus nad siis saavad vajalikud oskused ja teadmised, et täita... inglite käske.

Nii on see olevuste kamp paisatud ühte kuuma punkti, kus nad liiguvad oma ülesande poole – hävitada vaenlaste (teiste inglite?) mammavaator. Teekond ülesande täitmiseks kulgeb okkaliselt ning ekspeditsiooni juhtiv pesukarumoodustis kaldub endamisi üha eksistentsiaalsemate küsimusteni – kes nad on, milline on nende olemus, mida on inglid nendega teinud. Ja nii edasi. Ulme mis ulme. Loo lõpp on selline lillelapslik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar