Tänav on aastate jooksul muutunud,
kuidas nüüd öeldagi, täiskasvanalikumaks autoriks. Mis on muidugi
paratamatu ja inimlikult loogiline. Rõõm ühest ilusast (ja
jälgist) veretööst on asendunud... murega rahva ja riigi võimalike
arenguteede üle. Kui varasemat Tänavat võib siin raamatus aimata
ehk Täionu tegevustes (ja goretroonikas), siis nüüdisaegne Tänav
räägib hellalt kaotatud armastusest (oh, Sirts!) ja valutab südant
mõeldes Eesti kitsaskohtadele (riik olgu inimestele). Ühesõnaga,
autor läheneb tavakirjandusele, iseasi, kas tavakirjandus oskab
ootamatut poega vastu võtta.
Minu arust pole see romaan (minu jaoks)
täistabamus, see on liiga “romaanilik”, liiga ilukirjandust
meenutav – liiga korralik, liiga kirjutatud, Tänava senise loome
kohta... konservatiivne? Ja seda ootamatut tunnet tekitab eelkõige
peategelase murelikud oleviku- ja tulevikumõtted; korraga puudub
eelmise romaani või kogumiku vabadus, teravmeelsetest olukordadest
hoolimata valitseb miski kaine meel, kadunud on lugeja
vastupanuvõimet raspeldavad nihilistlikud uperpallid või mõistuse
üle võlli loopimine. Võibolla see Euromandi tsükkel mulle
lihtsalt suurt ei istu, avaloost puuduvad nagu eredamad erilised
mälestused. Samas Ippoliti ühismaailm istub kenasti.
Aga jah, lugu selline, et
tuumajaamaõnnetuse järel on Eestit tabanud ütlemata niru olukord.
Virumaa on radioaktiivne keelutsoon ja peale Vene-Hiina sõda on
rahvastik muutunud eestivenehiinakeelseks. On Talsingi kui midagi
metropolilaadset (oo, mitmetasandiline liiklus) ja muu Eesti kui üks
hädaorg (tõsi küll, juttu on vaid Tartu-, Jõgeva- ja Virumaast),
rääkimata kiiritusest, mis põhjustab erinevaid letaalseid haigusi
ja õõvastavaid mutatsioone. Kõiksugu tehnoloogiat on küllaga
(toredaim vast see, et nüüd köetakse maaküttega linnatänavaid –
no seal, kus selleks raha on. Tõsi küll, selline ilmakütmine
põhjustab näruse ilma) ja vaikselt tegeldakse võimalusega inimese
taasloomiseks. Peakolus paikneb niiehknaa meediakiip.
“Sellest hoolimata neid Jõgeva maakonna piiridest üldiselt väljaspool ei oodatud, ei tahetud, et värdjad solgiks vähest, puhtana säilinud genofondi. Otseselt liikumist piirata muidugi ei saanud, aga kõikjal koheldi vaesekesi nii, et kööbakad heaga oma kiirguskoldesse tagasi tulid. “Koertel ja jõgevlastel sisenemine keelatud!” rippus kõikjal Eestis üsna selgelt õhus. Ainult ülisaastunud Virumaale oli neil tee lahti.” (lk 51)
Ja peategelasel ongi väike soov muuta
oma hukkunud armastatu mälufailist taas inimeseks (igasugune
elundivahetus on küllalt tavaline praktika) või mis iganes oleks
võimalik tulevikus sellega toimida. Ainult et probleem selles, et
ports mälufaile (koos armsama omaga) on röövitud, ja vanad
vaenlased ihkavad redutavat kangelast ikka veel kasti lüüa. Ning
nii puhkebki quest mälufaili leidmiseks ja ühtlasi atentaatide
vältimiseks, mis viib peategelase neetud Jõgevasse, ta sünnipaika
(romaani esimeses pooles on kõiksugu anti-Jõgeva hüüdlauseid
varasema Tänava vaimus, hiljem see kaotab tähtsuse), kus nüüd
tegutseb salapärane tehnoloogiafirma. Tegevus nii virtuaalmaailmas
kui Virumaa Tsoonis, häkitakse ja paugutatakse vanamoodsaid
tulirelvi. Jalutu saab jalad, failist valmib koer.
“Jõgeva haigla kohta räägiti muidu üsna ühemõtteliselt, et kui tahad leida lihunikku, siis mine ja vali see Jõgeva arst, keda peetakse parimaks. Asjalikud inimesed on ammu Soomes, ülejäänud aga pigem mootorsaemõrvarid kui arstid, ebakompetentsed ja ükskõiksed.” (lk 79)
Vormistuse poolelt on huvitav, et
peatükk 5.8 paikneb 5.1 ja 5.2 peatükkide vahel ning 5.9 üldse
puudub – sisuliselt on see tõepoolest loogiline, küllap on
tõepoolest tegemist vormistamise küsimusega (5.9 siis üldse
käsikirjast välja visatud). Romaanil on mõneti tavapäratult
autoripoolne ees- ja järelsõna, mis selgitab lugejale nii mõndagi.
Kaanepilti ei oska hinnata, hea, et vähemalt autor ja pealkiri on
selgelt loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar