Kirjastus Fantaasia on siis käivitanud sarja “Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”, mis on muidugi suurejooneline ettevõtmine ja tekitab küsimuse, et kas järgnevad võimalikud raamatud on samuti jutukogud. Tänavit olen ikka alatasa kiitnud (kuigi siit raamatust varem vaid lühimat teksti lugenud), ega siis nüüdki saa kiitustega vakka jääda. Sest tõepoolest, hullumeelne jutukogu.
“Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu. Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel puusadest...Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos. Maniakkide tänavale.” (“Choronzon”, lk 154-155)
Aga esmalt kaks negatiivset lauset autori ja kirjastuse aadressil. “Euromant” on kole pealkiri ja seda eelkõige raamatu nimena. Kaanekujundus pärineb sellest samast õnnetu pealkirjaga loost ja on hämmastavalt ebaõnnestunud. Aga noh, eks asi ole maitses.
“Kooljas astus liikmete raksudes sammu, seejärel teise, kolmandaga jõudis ta sihile. Haud, millest surnu oli välja kistud, võttis ta uuesti vastu. Kolinal vajus tasakaalu kaotanud koolnu madalasse, pooleldi kinnivarisenud kraavi, mille mudasest põhjast turritasid välja murdunud kirstuplangud. Vaevaliselt üritas ebakindlate liigutustega skelett end taas matta. Asjatult kraapisid konksjad meeleheitel sõrmed armetule kehale mudast pläga peale. Iga tema hädise uue pihutäie järele upitamise ajal vajus eelmine kamalutäis kõhnade kontjate säärte vahele ja sealt keha alla ning pika, sihikindla kraapimise tulemusena avastas koolnu, et oli täis ajanud sellegi madala augu, mis veel hauast järel oli olnud. Tema ise lebas aga selle naeruväärse kuhjatise otsas. Seda taibanud, kadus olevuse liigutustest jõud ning ta vajus ahastades letargiasse.” (“Nekromandi kombel”, lk 86-87)
Kahe kümnendi jutuloomet on raske kokku võtta. Huvitaval kombel on tekstid trükitud värskematest vanemateni, mis näitab vast Tänavi tõsinemist aja jooksul ehk siis raamatu lõpus saab kõvasti nalja, 90ndate jutud on ikka puhas must huumor ja irriteerimine, otseselt campis saaks “süüdistada” vaid näidendit “Elasid, siis surid...”, mis on oma morbiidses jaburuses stiilne. Aga need lühilood, autor teab, et kui teha jälkusi, siis ikka läbi huumoriprisma (no eks osa sellest tule ka nooruse õhinatest jne) ja omapärast nalja saab palju. 21. sajandil läheb autor tõsisemaks (no niivõrd-kuivõrd, selliste teemade käsitlust ei saa lihtsalt surmtõsiselt võtta) ja senine juttude püha tegevusvabadus muutub pisut (psühho)loogilisemaks, arendatakse jutustust ja kirjeldamist. (Peaks mõne loo ümber jutustama, aga mitte ei viitsi.) Aga veri, mäda ja kehaosad jäävad ühtmoodi igas suunas purskuma.
Kahju, et autor lugudest tsükleid ei kirjuta (nagu “Nekromandi kombel” ja “Õpetus surnutest” või “Unistus” ja “Omadega kuival”), ehk võiks proovida... Igas loos on tegelastel kehaprobleem (või enese jälestamine?) – need on muundatud (ja seetõttu “jooksevad kokku” - “Euromant”), soovivad teist keha (“Unistus”, “Omadega kuival”), kehad vahetuvad tahtest hoolimata (“Musta mantliga mees”), laip ei taha “elav” olla (“Nekromandi kombel”) jne jne (tegelt jäi selle jälgimine poole raamatu peal pooleli) – vast lõbusaim kehaprobleem on varase perioodi “Doonorelundites”, kus Jõgeva haigla arstid monteerivad haigetele doonorkehaosi ja patsiendid on – võiks öelda – päris hämmeldunud ja koostöövalmideseta (hunnitu näide pöörastest üheksakümnendatest). Tänavi Tartu ja eelkõige muidugi Jõgeva on päris hullumeelsed ja folkloori väärt kohad (“Taadeldus”, “Doonorelundid”, “Verepulm pritsimajas”).
Tekstide ultravägivaldsus ja morbiidsus just laia publikumenu ega mõistmist Tänavi loomele ei ennusta, sest nõrganärvilisus on garanteeritud ja okserefleks võimalik; autoritki võiks kutsuda nekrosotsioloogiks (lk 141), sest tõepoolest, igas loos (elavate) surnutega jändamine või kehade hakkimine paneb vast kõikide kannatuse proovile – aga noh, selline äärmuslikkus... on huvitavalt raputav. Ootamatu, et kogus pole ühtegi “Surmakarva” laadi fantasyt.
Enda jaoks kerkisid enam esile “Unistus” (vaene rumal transseksuaal), “Omadega kuival” (“Mina oo Läitsjärve näkk”), “Nekromandi kombel” (vana luuletaja Johannes ei taha zombi olla), “Õpetus surnutest” (Skripti sisemonoloogid!), “Choronzon” (harrastuspildistajast proffi ei saa), “Taadeldus” (ja plahvatas...), “Sinna ja tagasi: Aeg” (nekrofiil ajarännakul), “Doonorelundid” (kirjeldamatu) ja “Verepulm pritsimajas” (asised Jõgeva pritsumehed). Igal juhul, selle aasta naksakaim raamat, tõesti hull teos.
“Kööki, kus Anni paari sõbrannaga istunud oli, valgustas vaid üksik kollane küünal. Marta pani laetule põlema. Vaatepilt sundis teda kiljatama. Kogu köök oli täis pritsitud verd ja mingit hallikasvalget pudrutaolist massi. Aken oli katki ja põrandal vedelesid klassikillud. Anni, 16-aastane heledapäine tütarlaps, sobras kapisahtlis lusikate-kahvlitega.“Tütreke, mis juhtus,” hüüatas Marta jahmunult. Ta tõttas jooksujalu tütre juurde. Käes liharaiumisnuga, pöördus Anni ümber ja virutas kõigest jõust noaga, raiudes emal käe, mille too oli välja sirutanud, peopesast küünarnukini pikuti pooleks. Õuduskarjatusega põikas Marta tagasi. Verd täis valgunud silmil emale otsa jõllitades lõi Anni järgmise hoobiga naisel pea otsast.” (“Kambavaim”, lk 217)
Päris lõbustav on ulmekirjanduse baasist lugude arvustusi lugeda. Milline draama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar