George R.R. Martin – A Clash of Kings (2011)

Tule- ja jäämassiivide vahel asub agar Pisinäpp Petyr, kes on kõiksugu kurja juuretis või Westerose niiditõmbajast roosk, ja paratamatult tekib küsimus, et kas tema kedagi-midagi teenib, või mida ta sellise käimalükatud hukatuse lainega õieti saavutada tahab (peale isikliku heaolu, muidugistki). Miks Petyr on nii halb, eksole, kas tõesti Tullyde juures veedetud noorusaastad andsid selleks oma kaaluka osa. Hakka või kurvaks. (Ent milleks fiktsiooni tõsiselt võtta?) (Või miks mitte – vahel ja pisut.)

Raamatu parimad peatükid on kahtlemata Tyrionilt (Kuninga Käsi ja ausa võimu küsimus!) ja Jonilt (Müüritaguse ränkkarm maailm ja lähenemine arusaamale naisega heaolust!), tõsi küll, kumbki on oma saatusega vastavalt langusel või tõusul (hea küll, ma pole lugenud viiendat raamatut, seal vist saavad karjäärid jälle teise hoo). Davos on samuti tore, mees nagu muiste, kuskilt 20. sajandi algusest, tahab muudkui head, ent välja kukub nagu alati. Noh, ja mingil moel osutuvad Arya ja Brani lood loetavaks (nülgimised vs Reedid!), esimestel kordadel just ei vaimustunud nende õnnetute eluhetkede jälgimine (järgmises osas on Beric ja Thoros!). Ja eks Kuningalinna lahing ole miskit moodi rõõmustav (kuigi Lannisterid ei kaotanud!), kuigi möödus nii kiiresti, nii kiiresti.

Aga jah, Sansa ja Daenerys, kahjuks jäävad nad pikemaks ajaks raamatute lugemist tüütama, Petyr võiks nad – ahjaa, Sansa võtabki natuke ette – kuidagi ära koristada (hea küll, niimoodi pole ilus mõelda, hoiaks siiski salamisi pöialt ilmumata kuuendale raamatule kui võimalikule tüütute tegelaste harvendajale (ptüi-ptüi-ptüi)). (Kui hakata mõtlema, siis milline Martini naistegelastest on kaasatõmbav...? Cersei on teleseriaalis kaunis, ent see pole see, eksole. Kõrgekasvuline Brienne on samuti teles arvatavalt kaunim kui selles tõelises raamatuilmas. Mõni Tyrionile kehalise lõdvenduse pakkuja nagu Chataya? Catelyn muutub vast huvitavamaks – kurjemaks – peale Punast Pulma? Starki tütred on sellised nagu nad on. Hmm, Melisandre... tõepoolest, pisut femme fatale, vahel on punapead rõõmurohked.)

Nojah, ja nüüd siis tilbendavad uued ja imelised pisidraakonid ringi, pole neist lugejana pikka aega rõõmu, vääksuvad teised tobedalt, vaid mitmesugustel tegelastel on haruldaste elajatega omad lootused. Martin võiks need lohed hävitada mõne täiesti ajuvaba äkitselt sekkuva tegelasega, näiteks aurupunkliku ajaränduriga, kel natuke napalmivaru ja muidu mõni hellalt logisev kruvike. Kuid vaid looda ainult... kirjuta või ise alternatiivne romaan. Mõneti on hirmutav teada, kuidas järgnevate raamatutega muudkui lisandub uus tegelasi ja muidu nimesid, keda meeles pidada. Ja mis kõike halba küll nendega juhtub, siin romaanitsüklis pole elu lill.

Kuigi nüüd sai paljugi juhitud tähelepanu mitmetele (minu jaoks) ebapopulaarsetele seikadele, tuleb siiski võrdlemisi siiralt tunnistada, et pagana hea meelelahutus. Ja järgmine osa on veelgi möllavam – leegitsev Melisandre läheb Müürile!

“That was the way of war. The smallfolk were slaughtered, while the highborn were held for ransom. Remind me to thank the gods that I was born a Lannister.”
(Tyrion, lk 314)

“Have you ever had a prince?” he asked her. “When you're wrinkled and grey and your teats hang past your belly, you can tell your children's children that once you loved a king.”
“Oh, is it love we're talking now? And here I thought it was just cocks and cunts.”
(Theon, lk 378)

“He snorted. “There are no true knights, no more than there are gods. If you can't protect yourself, die and get out of the way of those who can. Sharp steel and strong arms rule this world, don't ever believe any different.””
(Sansa, lk 757)

“Jaime gave a chuckle. “If there are gods, why is the world so full of pain and injustice?”
“Because of men like you.”
“There are no men like me. There's only me.””
(Catelyn, lk 791)

“And then the tall doors opened with a crash, and a freezing gale blew down the hall, and Robb came walking out of the night. Grey Wind stalked beside, eyes burning, and man and wolf alike bled from half a hundred savage wounds.”
(Theon, lk 809)

ulmekirjanduse baas