Jaan Kaplinski – Tolmust ja värvidest (1967)

VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid

võtta meilt maa, kus me elame,

aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.

Viskasin mõõga sulle jalge ette:

nii olen mina, nii on mu rahvas.

Ma tean, mis tuleb.

Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,

ei ela enam

ja nendega, kes jäid,

ei taha mina elada.

Tean ja näen neid juba

õppimas isandate, unustamas isade keelt;

näen neid häbenemas oma siniseid silmi,

oma vanemaid ja karedat kõnet;

näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.

Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi

üks keel, üks usk ja üks rahvas.

Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel

ohutu, tasane tee

Ultima Thuleni

ja Styxini välja.

Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,

aga mu armastust ja viha

ei saa surmata.

Mu viha jääb alles

öökullina aastate õõnde huikama hukku

sulle ja su täitmatule linnale,

Caesar.

Karistus tõuseb kui tamm

su oma tahtmiste tõrust.

Sinu riik tuleb ja läheb.

Väljakuil kasvab nisu ja foorumil söövad kitsed.

See on minu ja mu tapetud rahva käsi,

mis rabab.

Minu käsi vandaalide mõõgaga.

Tuleb tund ja roomlase kõrkus

kõrtki painutada ei jõua sõjatee vahel.

Tuleb tund ja Rooma aplus

latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast

tulnute rusikate all.

Tee siis, mis teed ja tahad.

Ma tean, mind ootavad matar ja mõõk,

sest kõik, kes väärisid elu arvernide maal,

ei ela enam.

(lk 10-11)

wikipedia