Joe Abercrombie – Raud ise (2013)

Varrakult igati tore tõlkevalik, loodetavasti on järgnevad viis selle maailma raamatut samuti riburadapidi ilmumas. Õrnalt meenutab see avaromaan ehk Pehhovi triloogiat, ainult et, tõepoolest, vähe originaalsem ja värskem. Ja verisem. Ja küünilisem. (Kuigi jah, riivatuste osakaal on samamoodi pea nähtamatu.) Ning õnneks puuduvad pehhovlikud fantaasiaolendid. Tekst ei saa algul vedama... ja pärast muidugi pidama – algul ikka imestasin, et miks varem kohatud kiidulaulu ei suuda kuidagi tekstist endast leida (uue maailmaga kohanemine võtab paratamatult aega, et võrrelda seniloetud maailmu jms); ent siis hakkasid erinevad tegevusliinid üha koonduma ja mölluks minema ning selline asjakäik teeb ikka meele heaks ja paneb suu mõneti matsuma.

Lugu siis sellest, kuidas Uniooni ähvardab põhjalaste sissetung. Impeerium on vaikselt allakäigul ning uued jõud on põhjas ja lõunas vastukaaluks kosumas. Ent vaikselt selgub, et tegemist pole vaid põhjamaalaste aktsiooniga, asjaga on seotud tumedamad (ja legendaarsed) jõud, mingid šankad ja (inim)Sööjad. Ning üleüldse ilmub välja impeeriumi üks müütiline looja Esimene Maag, kes tegelikult peaks juba aastasadu tagasi surnud olema. Aga kes teab, ehk hoopis tegemist petturiga? Nojah, igal juhul hakkavad nö head maagid korraldama questi, et nö pahalased ja nende käsilased tagasi lüüa (nagu seda tehti aegade alguses – ent siis jäi töö lõpuni viimata, ning uued tumedad viljad on hoopis mahlakamad kui impeeriumi kuivanud rootsud). Ja selleks moodustatakse kirev seltskond, kes ehk mingil hetkel on võimelised koostöökski.

Peategelastest on vahvaim vast kapten Jezal, rikas aadlivõsu, kes on meeldivalt tühine tühikargaja ja noh, ka väheke argpüksist sõjaväelane, kes kuulsuse (ja pilkajast Ardee) nimel satub turniirivõitlejaks õppima, mis kuidagiviisi õnnestubki (eks siis näe, mis autor sellise vedela tegelasega peale hakkab). Põhjalasest lindprii Logen on vähe tavalisem mõõgakangelane, niisamuti maag Bayaz oma ohtrate kiiksude ja puudustega. Ka lõunalannast Ferro on selline võrdlemisi tavapärane. Inkvisiitor Glokta aga jah... jõhkralt sandistatud endine sõjakangelane, kes nüüd siis tegeleb üsna räpase uurijana Uniooni jõustruktuurides. Ja mis saab kahest Westi võsukesest, eksole. Või Logeni endisest kambast.

Tore raamat.

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisvara
nuxxbooks
reaktor
fantaasiajuttude muljed