Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)

ulmekirjanduse baas
postimees
nuxxbooks