30 juuli, 2013

Külli Laikre – Maa laulab (2013)

Tekst pole just ülemeelikult voolav, pigem on tähtsad kõiksugu mõttepausid, mil tuleks lugejal-kuulajal endasse väljendatut sadestada. Lihtlausete ohter kasutamine pole vast kõige lihtsam viis loomiseks (tõsi küll, kogu teises pooles on rütm natuke varieeruvam); ent alati ei peagi lihtsamat teed minema. Palju loodusehõllandusi, mõned armastusluuletused; selline põhjamaine luulekogu.
Ja võrdluses teiste omakirjastuslike luuleraamatutega on kujundus asjalik.

“Mets 
Mind katab roheline tekk.
Mu padjal on karikakrad.
Mu linal on mullalõhn.
On roosihekist tapeet,
tammelehtedest lagi.
Lesin samblasel vaibal
ja tunnen:
Olen üks.
Olen suur.
Olen mets.” (lk 8)

“Hajun, hajun

Üksindusse vajun, vajun.....
Udu sisse hajun, hajun......
Kus on minu pelgupaik?
Väsind hinge puhkepaik?
Tule udu – hajun, hajun.
Sinu salapära tajun.
Rammestunult istun maha.
Korra vaatan seljataha.
Üksi olen jäänud siia.

Kas võiks keegi kaasa viia?” (lk 21)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar