Sylvia Plath "The Bell Jar" (1989)

“I felt very still and empty, the way the eye of a tornado must feel, moving dully along in the middle of the surrounding hullabaloo.”

Plath on omandanud müütilised mõõtmed, eriti feministide seas. Olin juhtumisi mõnda tema luulerida näinud ja tahtsin veel. Löövad, tabavad, kandvad. Ostsin ühe tema kogumiku isegi oma sõbrannale. Ise ostsin selle raamatu. Mul on mehena keeruline sellest rääkida, või mitte keeruline vaid pigem imelik. Tegu on siiski inimlikest omadustest ja käikudest kõneleva teosega, kuid see on antud läbi ausa naise silmade.
   Ehk on kohmetus tingitud sellest, et see pooleldi autobiograafiline teos sai kirjutatud kuuekümnendatel, millal naised patriarhaadi kanna alt välja vingerdama hakkasid ja kus naisi veel sitasti koheldi. Mul on sellest piinlik lugeda (siiamaani hakkab paha, kui kuulen kuidas naisi alandatakse) ja ma tahaks tervele tollasele ühiskonnale molli anda. Jätkem nüüd see jonn ja viha, süveneme sisusse. Sissu. Steve Zissou.

“To the person in the bell jar, blank and stopped as a dead baby, the world itself is a bad dream.”
   Tegu on kahekümnendates aastates neiuga, kes satub äkitselt psühhiaatriahaiglasse. Ameerika kuuekümnendatel on veel tohutult konservatiivne ja naiste õigustest räägitakse vaid köögi terminites. Aga see naine on paljulubav ja kummaline, ta on kujunev isiksus. Läbi mitmete seikade kirjeldab Plath oma tegelase eluetappe ja maailmanägemust, mis ei sobitu lihtsalt sellega mida ühiskond temast ootab. Üsna pea viib tema kummaline käitumine ta psühholoogide pilgu alla ja varsti üritab ta endalt elu võtta. Mitte hüsteeriliselt, mitte emotsioonde najal vaid kalkuleeritud ja kõike eemalt jälgivana. Depressioon.
   Tema kirjastiil on nii süütu, nii lihtne. Mingi kuuekümnendate vibe on tunda keelekasutusest ja mõtteviisist, mõttemallidest. Tihti on tegelane naiivne, siiras ja manipuleeriv. Nagu noor tüdruk. Mehed on oma rollides mahasurujad, vägistajad ja pealiskaudsed domineerijad. Naised on kodukanad ja elavad, et teenida. Masendav. Ilmselgelt oli Plath kirjanduslikult andekas, kuid ei sobinud tollastesse vormidesse ja intelligentsel inimesel on ikka raske tolkamite keskel elada. Teatud mõttes on ta tegelane ekslev ja kadunud, püüab end leida. Kui ta vaid aktsepteeriks oma rolli meeste maailmas, siis saaks ta edukaks ajakirjatoimetajaks või millekski muuks "oluliseks". Vaim ei taha silmakirjalikkusele alluda ja nii ta lämbub ja plaanib end tappa. Erilisi põhjendusi nagu polegi ja mis seal ikka analüüsida. Kui tahad, siis tee ära.
   Võiks arvata, et kui ta oleks sündinud tänapäeva ühiskonda, siis oleks tal kergem. Ma tahan uskuda häid asju, mis lunastavad inimeste kannatused. Plath ise oli korduvalt antideprekatel ja kui ta oma pea 30-aastaselt ahju pani, siis oli tal kaks last.

“I saw my life branching out before me like the green fig tree in the story. From the tip of every branch, like a fat purple fig, a wonderful future beckoned and winked. One fig was a husband and a happy home and children, and another fig was a famous poet and another fig was a brilliant professor, and another fig was Ee Gee, the amazing editor, and another fig was Europe and Africa and South America, and another fig was Constantin and Socrates and Attila and a pack of other lovers with queer names and offbeat professions, and another fig was an Olympic lady crew champion, and beyond and above these figs were many more figs I couldn't quite make out. I saw myself sitting in the crotch of this fig tree, starving to death, just because I couldn't make up my mind which of the figs I would choose. I wanted each and every one of them, but choosing one meant losing all the rest, and, as I sat there, unable to decide, the figs began to wrinkle and go black, and, one by one, they plopped to the ground at my feet.”