Milvi Lembe – Segased seigad (2013)

Tegemist on kui koomiksimaailmaga, pisut fantastiline keskkond ning kummalised tegelased kummastavate reaktsioonidega. Kui kirjandusel on (heaks) ülesandeks luua alternatiivset reaalsust, siis võib nüüd tõdeda, tõepoolest, autoril on see üpriski õnnestunud: formaalselt oleks justkui tegemist tänapäeva Eestiga, aga ei ole ka. Pool raamatut sisaldab põnevikku õelate vene luurajatega, mis aga peale ühe asjaosalise surma lihtsalt ära lahtub. Iseenesest mulle see võte meeldib, kui ilgelt tähtis liin korraga raamatust lihtsalt kaob, hea petekas, alateadlikult ikka ootad, et äkki midagi veel juhtub jne. Kuid – autor veabki ninapidi, lahtised otsad jäävad kuhugi kuklataha surisema. Aga muidu jah, Angela ja ta kolm meest, kes tahavad põhimõtetega kaunitari südant võita. Ning armukade Egle, kes üht neist meestest hoopiski endale tahab. Kuigi mees tahab nüüd Angelat. Aga Angela ei taha. Kuigi on ilus mees. Lõpuks juhtub see, mis ikka juhtub. Abielu.

Lembe teksti võiks iseloomustada kui ebatraditsioonilist naistekat, mis on omal moel muidugi värskendav lugemiskogemus. Juhtuvad asjad, mis juhtuvad, tegelaste reageeringud on väheke jaburad ja ka vanamoodsad, aga noh, vähemalt ei saa haigutades kurta, et keegi uimerdaks niisama. Peamine, et midagi muudkui juhtub! Vast kummalisim tegelane on Ants, kes on vahel kui kriminaalne ärimees, siis on juttu, et valitsuses tegev – ja ometi käib suva jotadega saarel nosu täis tõmbamas. Ehk on see autoripoolne osutus riigivalitsejate moraalsele kahepalgelisusele?

Sisu ongi veidike raske ümber jutustada, pool raamatut on siis kui verine põnevik, ja teine pool kui üks armuarusaamatuste jada. Angela-Gunnar-Egle, Angela-Rait-Ants, kõik tahavad muudkui abielluda ja armastada. Ent autoril on olnud vast lõbus seda kõike kirjutada, ja seniloetud Lembe romaanidest vast tegemist enim loetavama teosega. No selles suhtes, et harjumatult malbe tekst Lembe kohta, saab lugeda südametilku manustamata. Tekst on dateeritud 2007. aastaga, mis viib natuke mõttele, et kirjastus on ehk käiku lasknud käsikirja, mida algselt pole töösse võtnud. Ent kes teab.

“Rõõm südames peitis tagasihoidlikkuse kui musta pesu.” (lk 12) 

“Ants heitis uuesti voodisse, kuid ei saanud kuidagi sõba silmale. Mõtted tiirutasid kui väledad lambad paaniliselt siia-sinna.” (lk 104) 

“Teet oli pikka aega täitnud välisriigi julgeolekuteenistuse salajasi ülesandeid ja viinud läbi ka opertsioone, mis kahjustasid vabariigi sisemajandust.” (lk 119) 

“Kas tal naist polegi? Küll küsin, olen uudishimulik nagu iga teine naine kena mehe läheduses.” (lk 123) 

“Kahtlesin, kas on õige tema juures hommikut vastu võtta. Mis kavatsusega ta mind enda juurde kutsub? Ma pole veel kõigeks valmis... Aga ma armastan teda, miks ka mitte? Armastus on alati magus hullus. Lähen!” (lk 187)